Lõikustänupühale eelnenud nädal oli rikas sündmuste poolest, mis võiksid kandideerida ajaloo annaalidesse. Eelkõige pälvisid tähelepanu president Bushi kaks kõnet Londonis, mis võivad tähistada USA-Euroopa suhete paranemise algust, kuid igal juhul tähistasid tõsist hoiatust Lähis-Ida „elitaristidele“, et see aeg, mil Lääs, nii Euroopa kui Ameerika, neid kohtles siidkinnastega, on läbi. Eriti just see viimane osa Bushi läkitusest kutsus esile võrdlusi ajalooliste suurkujudega ja perioodidega, mil maailm seisis silmitsi surmava ohuga nagu praegugi.

Meie sajandi terrorism ei ole vähem ohtlik kui Hitleri natsism, mis kutsus välja Teise maailmasõja, või Stalini kommunism, mis kogu sõjajärgsel perioodil üritas maailma vallutamist. Kuid nii nagu varises kokku natsism tänu F.D. Roosevelti ja Winston Churchilli koostööle ja nagu varises kokku Nõukogude Liit tänu Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri ühispingutustele, nii taotlevad praegu president Bush ja peaminister Blair maailma vabastamist radikaalse islami ohust, kirjutab „Washington Times’i“ peatoimetaja Wesley Pruden. Ta jätkab:

„Praegu on moes vaade, et Lääne tsivilisatsioon on omadega läbi ning et Suurbritannial ja Vanal Euroopal tuleb leppida ükskõik kui kehva kaubaga ja nõustuda elama pead tõstva radikaalse islami orjaikke all. President Bush tahab selle moevaate ümber lükata ja kõrvale heita,“ kirjutab Pruden (WT, 21. nov.) Viis, kuidas Bush seda kavatseb teostada, on — nõuda USA „sõpradelt ja liitlastelt“ Lähis-Idas sama austust demokraatia ja sotsiaalse õigluse vastu nagu ta praegu nõuab nn. „kurjuse telje“ rezhiimidelt.

Araablaste kibedamaks etteheiteks USA-le on teatavasti süüdistus silmakirjalikkuses — nimelt, et Bush taunib juhtkonna korruptsiooni mõnedes maades, kuid vaatab teiste maade korrumpeerunud eliidile läbi sõrmede (nt. Saudi-Araabias või Egiptuses). Kui Bush suudaks kehtestada õiglase ja võrdse poliitika kõigi islamimaade suhtes, võtaks see araablaste Ameerika-vaenulikkuselt jalad alt.

Oma kõnedes inglastele tuli Bush korduvalt tagasi „pimeda silma“ teema juurde. Ameerika juhid on üle poole sajandi pigistanud silma kinni Lähis-Idas toimuva korruptsiooni suunas — vaid selleks, et lühiajaliselt kindlustada rahu ja stabiilsust. See peab muutuma, ütles president Bush oma kõnes britlastele ja jätkas:

„Meil tuleb kõrvale heita see aastakümneid kestnud nurjunud Lähis-Ida poliitika. Nii teie kui meie oleme siiani olnud valmis sallima surverezhiime stabiilsuse väljatingimiseks. Kaua kestnud suhted (diktatuuririikidega) sundisid meid tihti mööda vaatama nende (maade) elitaristide vigadest. Kuid need tehingud ei toonud meile ei stabiilsust ega turvalisust. Tulevikus ootame me oma (Lähis-Ida) sõpradelt kõrgematasemelist käitumist,“ kinnitas Bush oma briti kuulajaskonnale.

Londoni tänavail toimusid samal ajal arvukad Ameerika-vastased meeleavaldused. Kuid ajalehe „Guardian“ poolt korraldatud ankeet näitas, et 62% küsitletuist pidas USA-d ikkagi „headuse jõuks“ („a force for good“) ja vasakule kalduv „Guardian“ ei ole just tuntud Ameerika-lembuse poolest. Konservatiivne „Daily Telegraph“ ei kõhelnud aga tõstmast Bushi kõnesid kõrgeimale ajaloo-pjedestaalile, kui ta võrdles neid Woodrow Wilsoni kuulsa „14 punkti“ kõnega.

„(Bushi) Whitehalli kõne kujutas endast kõige julgemat väljakutset briti ja euroopa eliidile sellest saadik, kui Woodrow Wilson Esimese maailmasõja lõpul (1918) kuulutas väikerahvaste enesemääramise õigust,“ leiab „Telegraph“. Bushi kõne, skitseerides vajalikku reformi USA Lähis-Ida poliitikas, oli kaudselt väljakutseks ka euroopa valitsustele, kuid ühtlasi märgiks, et ta on nõus kriitikat kuulda võtma ja oma poliitikat muutma.

Ja see võib olla eurooplastele kõige tähtsam osa tema kõnest. Sest „moevaateks“ Euroopas on ju olnud kaebus, et Bush toimib nagu ei loeks ülejäänud maailm talle mitte kui midagi.

Märkmed: