Hispaanlased on nüüd verminud uue, saatusraske akronüümi — M-11, mis vastab Ameerikas toimunud suurima massimõrva tähisele 9/11 (st. 2001.a. 11. septembri al-Qaida terrorirünnakuile New Yorgis, Washingtonis ja Pennsylvanias).
M-11 tähistab 11. märtsi pommiplahvatuste sarja Madridi raudteejaamades, kus sai surma üle 200 reisija. See oli samuti rahvusvahelise terrorivõrgustiku al-Qaida töö ja ühtaegu tema seni suurim ja võikaim taktikaline võit. See mõjutas nimelt hispaanlasi üle kogu maa, nii et nad kolm päeva hiljem toimunud parlamendivalimistel hääletasid maha terrorismivastases sõjas Ameerikat toetava konservatiivse partei ja tõid võimule Ameerika vaenulikud sotsialistid.
Kõigi vaatlejate hinnangul on see al-Qaidale väga teretulnud tõendiks, et ta suudab massimõrvade abil mõjutada Lääne demokraatlike maade valimisi ja nõnda siluda teed sõjaka islami võimuhaaramise protsessile nii Lähis-Idas kui ka Euroopas.
Hispaania uus peaminister Jose Zapatero kuulutas kohe, et ta kavatseb nüüd oma väed Iraagist välja tõmmata, eemalduda Ameerikast ja ühineda „Euroopa südamikuga“, st. Prantsusmaa ja Saksamaaga. Selle kohta kirjutab Washington Post’is Carnegie sihtasutuse teadur Robert Kagan: „Võib arvata, et (Prantsuse president) Jacques Chirac ja (Saksa kantsler) Gerhard Schröder tervitavad oma uut liitlast Vanas Euroopas. Aga samuti võib arvata, et nad on teadlikud sellest, milliseks katastroofiks oleks Euroopale ta eemaldumine USAst Madridi pommitamiste tagajärjel. Kui on nii, et Ühendriigid ei saa võidelda al-Qaida vastu ilma Euroopa abita, siis on samuti tõsi, et Euroopa ei saa võidelda al-Qaida vastu ilma Ühendriikideta.“ (WP, 16. märts)
New York Times’i raportid Euroopa pealinnadest annavad mõista, et „südamiku“ kõrgeimad juhid ei eira terrorismiohu jätkumist. President Chiraci esimene kommentaar Madridi veretööle oli mööndus, et „Prantsusmaa, nagu kõik demokraatlikud riigid“, ei ole sugugi immuunne terrorismiaktide suhtes. Liidukantsler Schröder rõhutas, et terrorismioht nõuab tihedamat koostööd Euroopa ja Ameerika vahel. Ning Itaalia peaminister Silvio Berlusconi kinnitas, et tema maa püsib vankumatult oma terrorismivastasel positsioonil nagu seni.
Iseasi, kui palju USAl on kasu liitlaste osalemisest või kahju nende eemalejäämisest. Washington Post’i kolumnist Anne Applebaum väidab, et Ameerika välispoliitikas on uusimaks käibetõeks USA liitlaste sõjaline võimetus. Ta kirjutab: „Ameerika poliitilise debati üheks nurgakiviks on tõdemus, kuivõrd sõjaliselt tarbetud on liitlased üldiselt ja Euroopa omad eriti ning Hispaania üksuste (1300 sõdurit) väljatõmbumine Iraagist ainult võimendab seda (arvamust).“ (WP, 17. märts)
See on siiski vaid pool tõde. Samal ajal toimub meedias palavikuline diskussioon probleemi ümber, kuidas tugevdada Iraagi koalitsiooni ja vältida Bushi valitsuse süüdistamist nn. unilateralismis. Peaminister Jose Zapatero jättis lahtiseks võimaluse oma Ameerika-vastasest seisukohast taandumiseks, deklareerides, et Hispaania jätkab võitlust terrorismi vastu nagu iga teinegi liitlane, kui vaid Bush saavutab selleks ÜRO heakskiidu. Sellega seadis Zapatero lati kõrgemale, kui Bush suudaks seda iial ületada, arvavad mõned vaatlejad. Teised ütlevad, et ilma ÜRO kaasamiseta ei ole al-Qaida võitmine üldse mõeldav.
Paraku on asi seega jõudnud surnud punkti. Sest ÜROd on just nüüd tabanud tõsine süüdistus Iraagi rahva heaks mõeldud toiduabi (food for oil) rahade raiskamises.
Ja see on juba omaette lugu.
Ameerika päevikust: Al-Qaida juhib 1:0
Arvamus
TRENDING
