Mis on presidentide Bushi ja Putini viimase kohtumise kõige imposantsem saavutus? Kas Moskva leping, millega USA ja Venemaa kärbivad oma tuumarelvade varusid kahe kolmandiku võrra? Või uhiuus NATO-Vene Nõukogu, mis peab kinnitama Lääne suhtumist Venemaasse kui omasugusesse? Või fakt, et Balti riikide NATO-ga liitumine ei kutsunud esile venelaste proteste? Uskuge või mitte — tähtsaimale kohale näis tõusvat hoopis Bushi ja Putini perekondlike suhete õitseng. Tsiteerin Bushi:
„Asi, mis minu arust mulle kõige enam imponeeris, oli see, kuidas nad (st. perekond Putinid) oma tütreid kasvatavad. Neil on kaks ilusat tütart, kaks uskumatult andekat noort preilit. On selge, et nende ema ja isa armastavad neid väga ja see imponeeris nii mulle kui Laurale (st. pr. Bushile).“ Millele president Putin vastas: „Mida me oleme viimase kahe ja poole või kahe aasta jooksul kogenud, on olnud tohutu tõus usalduses ja konfidentsiaalsuses meie kahe maa vahel.“ Laialt tuntud välispoliitiline kolumnist Georgie Anne Geyer, kes on alati suhtunud lootusrikkalt Venemaa uuenemise võimalustesse, näeb presidentide tuleviku ülesandena ei midagi vähemat kui — koos maailma valitseda. Ta kirjutab Washington Times'is:
„Uus Venemaa püüab rajada kõige lähedasemaid võimalikke suhteid Ühendriikidega, sest 'meie rahvad ei näe teineteises mitte enam vaenlast ning Venemaa ja Ühendriikide ühendatud potentsiaal on küllalt suur, et olla otsustavaks teguriks globaalse julgeoleku ja strateegilise stabiilsuse kindlustamisel'.“ (WT, 26. mai.)
Viimane osa sellest lausest (apostroofide vahel) on tsitaat Vene välisministri Igor Ivanovi äsja ilmunud raamatust „Venemaa uus diplomaatia“. Kolumnist Geyeri andmeil iseloomustab minister Ivanov Vene uut välispoliitikat sõnadega „pragmaatiline“ ja „ülesehitav“ ning rõhutab, et see on otsene vastand nõukogude-aegsele „messianistlikule ja imperialistlikule“ diplomaatiale. Selles uues poliitikas on mängus Venemaa reaalsed huvid, mitte hullusehood (obsessions), kinnitab Geyer.
Washington Post'i esindaja Susan Glasser kirjutab Moskvast, et võrreldes endise nn. Ühise Püsinõukoguga (Joint Permanent Council), mis nüüd on likvideeritud, on uus NATO-Vene Nõukogu (NVN) küll samm edasi, kuid mitte väga suur samm. Venelased ei saanud seda, mida nad tahtsid, kuid pidid saaduga leppima, nendib Glasser. Ta lisab:
„Võttis kuude kaupa vaidlemist ja kauplemist, et jõuda välja uue NVN-ni, kusjuures kumbki pool ei ole kindel selles, kuidas Venemaad integreerida ühte allianssi, kuhu ta ei kuulu. Asja komplitseerib tunduvalt ka see, et mitu endist nõukogude vabariiki, eriti Eesti, Läti ja Leedu, valmistuvad sügisel saama täieõiguslikeks NATO liikmeiks.“ (WP, 25. mai.)
Glasser ei selgita, miks Balti riikide liikmeks võtmine NATO olukorda „tunduvalt komplitseerib“. Kas ehk see, et Venemaal NVN liikmena ikkagi ei oleks samu õigusi kui Balti riikidel NATO täisliikmetena? Näiteks õigust kaasa rääkida sõjalise eelarve või NATO struktuuri muutmise küsimustes.
Kui Georgie Anne Gayeri tõlgendus Vene uuest (Putini-Ivanovi) välispoliitikast on õige, siis ei tohiks Balti riikide küsimus sugugi NATO laienemist komplitseerida. Siis peaks see küsimus olema lahendatud vaikse, dzhentelmenliku kokkuleppe korras Bushi ja Putini vahel.
Teine võimalus on, et Balti riikidest mindi Peterburis ja Moskvas lihtsalt vaikides mööda ja meil tuleb jätkuvalt elada pinevas ootuses, et mis meist siis ikkagi saab.
Ameerika päevikust: Armastuse festival Moskvas
Arvamus
TRENDING
