Nüüd, kus valimised on möödas, peaks Bushi valitsuse esimeseks moraalseks kohustuseks olema anda veenev vastulöök Euroopas lokkavale anti-amerikanismile. Eurooplased on aastaid leidnud oma identsuse „kõige ameerikaliku“ (nagu McDonaldsi, rokkmuusika, pesapalli, jms.) hülgamises. Seda võib nimetada passiivseks anti amerikanismiks. Nüüd on see aga omandanud uue, agressiivse kuju, milles USA-d otseselt süüdistatakse imperialismis ja demokraatia hävitamises. Viimase tõuke selleks andis Bushi valitsuse otsus vajaduse korral rünnata Iraaki, kui Saddam Hussein ei nõustu avalikustama oma illegaalsete relvade arsenali ÜRO relvainspektoritele. Sellele järgnes USA-Saksa suhete kokkuvarisemine.

Gerhard Schröder, kes kandideeris tagasi liidukantsleri ametikohale ilmsesti juba kaotaja-positsioonis, haaras kinni Ameerika ähvardusest Iraagi vastu ja kasutas seda saksa Ameerika-vastaste hääletajate koondamiseks oma partei (SPD) mütsi alla septembrikuistel üldvalimistel. SPD võitis need valimised vastu ootusi ja tõenäoliselt just tänu Schrödeni Ameerikat trotsivale loosungile („Saksamaa ei osale Iraagi sõjas“).

See vihastas president Bushi niivõrd, et ta ei vaevunud isegi Schröderile tavakohast õnnistlustelegrammi saatma.

Suhted Prantsusmaaga ei ole samuti kuigi hiilgavad. Ka siin on põhjuseks Iraak — konkreetsemalt: resolutsioonikavand, millega Bush taotleb ÜRO-lt mandaati koheseks sõjaliseks aktsiooniks Iraagi vastu, kui ÜRO relvainspektorid ei suuda Saddam Husseini sundida kuuletuma ÜRO nõudmistele. Prantsuse president Jacques Chirac on sellele risti vastu mitmesugustel ettekäänetel, kuid põhiliselt seepärast, et — nagu ütleb Washington Post’is politoloog Robert Kagan — „ta tahab anda meile korduskursuse selle kohta, mida de Gaulle õieti mõtles“ (WP, 3. nov.) Teisisõnu: et „Frankreich, Frankreich über alles“.

Iraagi küsimus näib isegi olevat sünnitanud uusi müüte Ameerikast. New School University professor Jeffrey Goldfarb tsiteerib New York Times’is üht euroopa üliõpilast, kes ütleb Ameerika kohta:

„Olen aastaid selles küll kahelnud, kuid nüüd olen veendunud, et Ameerika demokraatia eeldab demokraatia mahasurumist ülejäänud maailmas.“ (NYT, 20. aug.) See, lisab Goldfarb, väljendas kõigi seminaris osalenud tudengite konsensust. USA „imperialismi“ tundemärkideks pidasid nad Ameerika mõningaid sõjalisi interventsioone diktatuuri-rezhiimide toetamiseks, kuid vaatasid mööda faktist, et USA-l ei ole kunagi olnud kolooniaid nagu Euroopa riikidel.
Washington Times’is leiab kolumnist Jonah Goldberg, et Euroopa kultuuriline ja poliitiline eliit — enamasti vasakpoolne — on pea eranditult andunud ühele kummalisele utoopiale. Nimelt, et „meil“, st. Läänel, tuleb ennast parandada, siis hakkab ka Saddam Hussein viisakalt käituma. Goldberg kirjeldab Euroopa eliidi retsepti järgmiselt:

„Meie, st. „Lääs“, võime muuta Saddam Husseini, kui me teeme iseendid paremateks inimesteks… (See vaade) defineerib täiuslikult Euroopa liberaalse egiidi arrogantset tobedust „arrogant stupidity).“ (WT, 2. nov.)

Peab ütlema, et see uusim, agressiivne antiamerikanismi variant põruks läbi iga kolledzhi loogika algkursusel.

Kas Bushi ähvardus muuta Iraagi rezhiimi tähendaks demokraatia hävitamist Iraagis? Vastupidi!

Kas Ameerika interventsioon Iraagis oleks diktaatori abistamine? Vastupidi!

Kas Lääne patukahetsus ja meeleparandus teeks Saddam Husseinist „Prince Charmingu“? Tsiteerin Goldbergi:

„Arrogantne tobedus“?

Märkmed: