USA ja Euroopa on vahetanud oma külma sõja aegsed rollid. Ameerikat on tabanud „11. septembri“ trauma; eurooplasi seevastu täidab uut laadi turvatunne, et nende eluruumi ei ohusta enam kahe vaenuliku tuumahiiglase kokkupõrge. Eurooplased leiavad, et lõpuks ometi on Vana Mandri kohalt kadunud MAD'i (Mutual Assured Destruction'i) sünge ohupilv, et nad otsekui too Juhan Liivi uppumissurmast pääsnu võivad võidurõõmsalt hõisata: „Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!“
Ameeriklased seevastu ei kahtle vähimatki, et nende kodumaad ähvardab esimest korda ajaloos vaenlase sissetung väljastpoolt, olgu siis kas terrorismiaktide näol nagu 11. septembril 2001 või rünnakuna massihävitusrelvadega nagu „mustad tuumapommid“, mürkgaasid või antraks. Kuidas on võimalik, et eurooplased sellest aru ei saa, küsivad ameeriklased.
Ilmne on, et USA ja Euroopa prioriteedid on radikaalselt erinevad. Samal ajal, kui eurooplased koos paljude araablastega nõuavad, et USA keskenduks Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamisele, küsivad ameeriklased: mis tähtsus on Palestiinal, kui islami enesetapupommitajail on kavas mõrvata tuhandete kaupa inimesi Chicagos, Londonis ja Pariisis? Nad on ka mures, et kui Ameerika president peaks hakkama rahusobitajaks Iisraeli ja palestiinlaste vahel, võidaks teda süüdistada topeltmoraalis: see on — ühelt poolt tappes terroriste Afganistanis, teiselt poolt aga tehes terroristidega kaupa Palestiinas. Surve Bushile, et ta keskenduks rahutegemisele Lähis-Idas, on viimastel nädalatel kahtlemata suurenenud.
Liberaalses Washington Post'is, mis sageli Bushi kritiseerib, ilmus veidi enne välisminister Colin Powelli viimast pikka Lähis Ida turneed juhtkiri, mis õigustab Bushi valitsuse vaadet, et rahu Lähis-Idas oleneb esmajoones Araabia riikidest ja mitte Iisraelist. „Posti“ juhtkirjanik ütleb: „Bushi valitsus teeb õigesti, läkitades välisminister Powelli kõigepealt Araabia valitsuste juurde. Sest kui Saudi-Araabia, Egiptus, Jordaania ja teised nn. „mõõdukad“ islami rezhiimid ei nõustu koordineeritult ja sõnaselgelt nõudma Palestiina enesetapupommitamiste lõpetamist, siis ei ole suurt midagi loota ka sellest, kui USA Iisraeli pidurdaks,“ nendib Washington Post (WP, 9. aprill.)
Washington Times'is tegi kolumnist Doug Bandow USA välisministri viimasest Lähis-Ida missioonist lakoonilise kokkuvõtte juba enne selle algust: „Välisminister Powelli ringreis ei saavuta tõenäoliselt mitte midagi. Rahu võivad teha ainult tülitsevad pooled. Washington võib küll nõu anda, õhutada ja peale pressida. Kuid mitte dikteerida — kui ta seda teeb, siis saab ta endale rohkem vaenlasi kui sõpru,“ ütleb Bandow (WT, 8. aprill.)
USA-Euroopa suhete diametraalse teisenemise kohta kirjutab Washington Post'i välispoliitiline veteran-kolumnist Jim Hoagland:
„Paljud eurooplased, hoolimata ehtsaist sügava kaastunde avaldusist 11. septembri puhul, ei näi mõistvat, kui vapustavad on need muutused, mida see päev põhjustas ameeriklaste elus. Eelkõige ei näi nad aru saavat, et need avalikud kallaletungi- ja kättemaksu ähvardused, mida me üha kuuleme Saddam Husseinilt, Palestiina pööblilt ja Iraani mulladelt, kõlavad ameeriklaste kõrvus nüüd hoopis teisiti kui enne 11. septembrit.“ (WP, 15. aprill.)
Mis võib olla imelik selles, kui president Bush näeb oma tungivaimat prioriteeti kohustuses vastu astuda neile, kes ei salga tungivaimat prioriteeti kohustuses vastu astuda neile, kes ei salga massihävitusrelvade tootmist ameerika elude hävitamiseks?
Kõige vähem mõistetav meile siinpool Atlandit on see, et meie endisel kodumandril võib olla nii palju neid, kes ei vaevu võtma Ameerika presidendi prioriteeti tõsiselt.
Ameerika päevikust: „Arusaamatu prioriteet?“
Arvamus
TRENDING
