Balkan on praegu räbalamas seisundis kui Balti riigid on kunagi olnud. See on aastaid kestnud peavaluks ÜRO-le, kes kannab peamist vastutust Bosnia horvaatide ja moslemite ning Serbia albaanlaste (kossovaride) üha jätkuva tragöödia eest. Kuid sellel on siiski üks pluss: ameerika ajakirjanikud (vähemalt paremad nendest), kes varem ära vahetasid Balkani ja Baltikumi, oskavad nüüd vahet teha Eesti-Läti-Leedu ning Serbia-Albaania-Makedoonia vahel.
Terava eraldusjoone tõmbab nt. Washington Times'i kolumnist Tod Lindberg oma kommentaaris Aadria Harta väljakuulutamisele septembri lõpul Makedoonia suvituslinnas Ohridis. Aadria Harta ühendab Horvaatia, Albaania ja Makedoonia kolmeliikmeliseks grupiks (A-3), mille liikmed pürivad pääseda NATO-sse ja euroliitu. Seega saaks uus, oluline osa Balkanist kaasatud samasse Euroopa rahvaste perre, kuhu nüüd kuulub ka Eesti. Tod Lindberg meenutab sel puhul NATO ja EL-i seniseid laiendamisvoore, mis on osutunud kõigiti edukaiks, ning lisab:
„NATO ja EL-i edukad laiendamisvoorud näitavad, et progress on võimalik isegi maades, kel on tõsiseid raskusi. Rootsi endine peaminister Carl Bildt, kes pidas (Ohridis A-3 loomisel) avakõne, tõi näiteks taasiseseisvunud Läti, mille elanikkonnast moodustab väga suure osa vene rahvusvähemus.“
Lindberg jätkab: „Aadria Harta on oma eeskujuks võtnud 1998.a. Balti Harta, millega Eesti, Läti ja Leedu kohustusid koos töötama oma regionaalsete probleemide lahendamiseks. Väga vähesed uskusid tookord, et Balti riigid saavutavad ses suhtes edu nii kiiresti.“ (WT, 30. sept.)
Vaevalt on praeguses maailmas midagi tervitavamat kui Balkani riikide integreerimine Euroopa rahvaste perre. Projekt A-3 sillutab selleks teed kolmele riigile. Kuid püsib kriitilise tähtsusega küsimus: kuidas jõuaksid niisama kaugele ka need suured Balkani rahvusgrupid, kel puudub tõeline omavalitsus ja kes on juba aastaid virelenud mingis poolsuveräänses olekus ÜRO ja NATO nn. „rahuvalve“ all — nagu kossovarid Serbias või moslemid Bosnia-Hertsegoviinas. Eriti viimane neist on kujunemas tõsiseks ohuks kogu Euroopale.
Bosnia-Hertsegoviina on NATO „valve“ all 1995.a. saadik. Vaatlejad iseloomustavad teda rahvusvahelise kriminaalse eliidi, prostitutsiooni ja narkohangeldajate baasina, kus nüüd on rajamisel ka islami dzhihaadi-terroristide uued õppelaagrid. Kosovo kohta kirjutab tuntud kolumnist Georgie A. Geyer, et see on praktiliselt valitsetamatu ÜRO poolt pealesurutud vigase „mandaadi“ tõttu. Kolumnist Mark Steyn ütleb kokkuvõtlikult, et ÜRO tegevust Balkanil võib nimetada lihtsalt „sihilikuks slum’ide loomiseks“. Kas ei kõla see ka hoiatusena selle eest, mis võib juhtuda Iraagis, kui see läheb ÜRO „valve“ alla?
Ilmsesti on Balkani integreerimine alles kaugel ees. Kuid meie võime olla rõõmsad, et vähemalt A-3-ga on tehtud hea algus ning et Balti riikidele kuulub osa sellest aust.
Ameerika päevikust: Balkan ja Baltikum
Arvamus
TRENDING
