Madjarite ülestõus Nõukogude okupatsiooni vastu, millest just möödus pool sajandit, jättis oma väikese mälestusmärgi ka meie perekonda. 2,5-aastane tütar Triinu praktiseeris tol sügisel emakeele käändeid ja pöördeid ning andis Budapesti vapratele võitlejatele omaenda leiutatud mitmuse nimetava — „ungarlapsed“ (ilmselt omastava käände eeskujul). See tundus nii paeluv, et hakkasime seda kasutama kogu perega.

Küllap kannavad paljud teisedki, eriti poliitilised vaatlejad, kes Ungari sündmustele lähemalt kaasa elasid, mälus samalaadseid detaile, mis on vähetuntud, kuid omamoodi paljuütlevad. Hooveri Instituudi vanemteadur Arnold Beichman mäletab näiteks erilise teravusega, kuidas külma sõja lubadused kokku varisesid.

Tähtsaim neist oli nn tagasivallutamise (rollback) strateegia ehk lubadus tuua Stalini poolt anastatud Kesk-Euroopa riigid tagasi Lääne-Euroopa rüppe. Peamiselt selle lipukirja all võitis kindral Eisenhower presidendivalimised, kirjutab Beichman Washington Times'is ja jätkab: „Aga – mis juhtus? Stalin oli surnud. Tagasivallutamine olnuks võimalik, kuigi mitte garanteeritud. 17. juunil 1953 ilmnes esimene mõra raudeesriides. Berliini ehitustöölised tõusid üles protestiks töönormide suurendamise vastu Nõukogude võimude poolt ilma eelnevate läbirääkimisteta.“ (WT, 28. okt.) Beichmani hämmastas Ameerika igasuguse reageeringu puudumine sellele sündmusele. Valge Maja vaikis. Välisministeerium oli saanud korralduse Berliinis toimuvat mitte kommenteerida. Lõpuks läks Beichman isiklikult välisministeeriumisse. Ta töötas tollal koos ametiühingute liitude presidentide George Meany ja Walter Reutheriga ning tuvastas, et suukorvistamise korraldus oli tulnud kõrgemalt poolt. Nõnda siis oli „taasvallutamise“ strateegia surnud juba kolm aastat enne Ungarit, möönab Beichman.

On iseloomustav, et Ungari ülestõus tõi pettumuse mitte üksnes parempoolsete esindajaile nagu Beichman, vaid ka maailma vasakpoolsele eliidile. National Review toimetaja John O'Sullivan ütleb, et intellektuaalide koorekiht oli möödunud sajandi keskpaiku tõsises kimbatuses, kuna tal ei olnud enam häid vasakpoolseid sangarikujusid ega dramaatilisi sündmusi, keda või mida idealiseerida. Hispaania kodusõda hakkas aeguma ja uut ei olnud kuskilt tulemas.

„(Siis aga),“ kirjutab O'Sullivan samas lehes, „paiskus ajaloo foorumile just selline suurejooneline revolutsiooniline sündmus Ungari revolutsiooni näol. See avas neile oma vaadete idealiseerimiseks tegelikult uue ja heroilisema võimaluse kui Hispaania kodusõda, kuna selles oli ühendatud rahvuslik võitlus Ungari sõltumatuse eest tavalise ungarlase poliitilise isikuvabaduse võitlusega. Pealegi ei olnud see korrumpeerunud nagu vabariiklaste rinne kodusõjas. Asju kontrollis tegelikult ju Jossif Stalini Nõukogude Liit. Kuid kõigest hoolimata ei koondunud maailma vasakpoolne leer mitte Ungari vabadusvõitlejate selja taha, vaid — vähemalt osalt — liitus revolutsiooni mahasurujate aktsioonidega.“ Ja nüüd vaikis meedia. O'Sullivan lisab: „Oli siiski lugupidamisväärseid erandeid. Briti vasakpoolse „Daily Workeri“ Budapesti korrespondent, nähes oma raporteid lehest välja praagituna, avaldas teisal tõetruu ülevaate Ungari sündmustest ja astus komparteist välja.“ (WT, 25. okt.) Parem hilja kui mitte kunagi!

Elasime ülestõusu päevil Münchenis, kus töötasin Ameerika Hääle eestikeelsete saadete kirjutaja-teadustajana. Ungarlastega, kelle osakond asus Eesti omaga peaaegu kõrvuti, oli läbisaamine südamlik. Eriti mäletan seda Ungari iseseisvuspäeva, mil — madjarite soovil — laulsime nende erisaates Heldia Estamiga eesti keeles kahel häälel Ungari hümni. Nende nägusal noorel naisdiktoril olid pisarad silmas.

Märkmed: