President Bush koos koalitsiooniliitlastega seisab nüüd silmitsi erakordse uue missiooniga: anda vabastatud Iraagi rahvale elujõuline majandus ning demokraatlik õiguskord. Üritust on hakatud võrdlema olukorraga Hitleri natsismist vabastatud Euroopas pärast Teise maailmasõja lõppu kevadel 1945. See võrdlus paljastab mõnegi sarnasuse, kuid ka mõne kriitilise erinevuse.

Tähtsaim sarnasus seisneb selles, et a. 1945 asusid lääneliitlased (peamiselt USA) taas üles ehitama sõjas purustatud Saksamaad, nagu Bush nüüd kavatseb taastada Iraagi. Põhiline erinevus seisneb selles, et Saksamaa oli purustatud lääneliitlaste endi poolt sõjatules; Iraagi ühiskonna on aga purustanud Saddam Husseini 24 aastat kestnud jõhker terrorirezhiim, mitte tema vabastajad. Nagu „Washington Post'is“ ütleb kolumnist Charles Krauthammer:

„Iraagis on meil käsil päästeoperatsioon, mitte omaendi purustustöö taastamine. Oleme otsustanud ära koristada kellegi teise poolt tekitatud lagastuse (mess).“ (WP, 16. mai.)

Selle lagastuse ulatusest annavad hirmutava pildi mitte ainult üle maa avastatavad üha uued massihauad, kuhu Saddam mattis hukatud rezhiimivastaseid kümnete tuhandete kaupa, vaid ka kasvõi see üksik külm fakt, et tema valitsuse ajal langes Iraagi siseriiklik kogutoodang 75 protsenti (!).

Niisiis sarnaneb Bushi olukord Iraagis pigem sellega, milles olid vene dissidendid Külma sõja lõpul a. 1991, kui Lääs ootas nendelt nõukogude ühiskonna demokratiseerimist üleöö. (Teame, et Venemaal ei ole see töö ikka veel lõpule viidud.)

Teine sarnasus tänase Iraagi ja Teise maailmasõja järgse Euroopa vahel on ideoloogiate osakaal taasülesehitustöös. Lääne missiooniks tollal oli likvideerida natsismi taassünni oht Saksamaal ja uue imperialismi oht Jaapanis. Saksamaal algas nn. denatsifitseerimine. Iraagis on alanud nn. „de-Baathifitseerimine“ ehk Saddami kurikuulsa Baathi partei mõjude välja juurimine. Need on aga kaks iseasja.

Lääs nägi a. 1945 oma ülesannet teatavasti ainult natsismiohu tõrjumises, vaadates täiesti mööda Euroopas tõusvast kommunismiohust. Sellega algas marksismi uus võidukäik Euroopas ja Ameerikas. See maksis Läänele kallist hinda, sest selle tulemusena on nüüd Euroopa Liidus, Lääne meedias ja Ameerika ülikoolides poliitikute, ajakirjanike ja õppejõudude enamus selgelt vasakpoolne. Võib vaid soovida, et Iraagis alanud de-Baathifitseerimine ei tee samasugust viga ja suudab tõkestada äärmusgruppide esiletõusu.

„Washington Post'is“ analüüsib toimetaja David Ignatius de-Baathifitseerimise probleemi järgmiselt:

„Iraagi tulevase de-Baathifitseerimise mudeliks võib võtta Rumeenia, mille rahvastikust (Külma sõja ajal) 20 kuni 25 protsenti töötas (diktaator) Nicolae Ceausescu salapolitseile. Enamik tegi seda vastutahtel. (Ka Iraagi rezhiimis) oli veriste kätega vaid Baathi partei 30 tuhat eriliiget — sama arv kui Saddami salapolitseil.“ Tähtsaks lüliks nende elimineerimisel avalikust elust on nüüd Iraagi ülemineku-protsessi internatsionaliseerimine, st. allutamine rahvusvahelisele kontrollile võimalikult laial alusel. Ignatius tsiteerib selles seoses USA kaitseministri asetäitjat Paul Wolfowitzi:

„Tuleb kaasata nii palju teisi riike kui võimalik, eriti Kesk-Euroopast. Kesk-eurooplastest oleks eriti suur abi, kuna nemad on alles hiljuti vabanenud kommunismist ja võivad iraaklasi abistada nende üleminekul (demokraatiale).“ (WP, 13. mai).

See ongi võibolla suurim erinevus Bushi Iraagi-missiooni ja sõjajärgse olukorra vahel Euroopas — nimelt, et USA võtab seekord arvesse ka kommunismi maitsta saanud rahvaste kogemusi.

Sest de-Baathifitseerimine tähendab esmajoones mitte ühe ideoloogia, vaid ühe terrorirezhiimi likvideerimist.

Märkmed: