Eesti oli möödunud aastal oma majanduse edukuse poolest maailma 162 riigi seas neljas, edestades ms. kümne koha võrra Ühendriike, kes jagasid 13.–14. kohta Shveitsiga. Kuid see on tõenäoselt president Bushi kõige väiksem väljakutse aastaks 2005.
Bushi välispoliitiline tegevuskava uueks aastaks hõlmab laia valiku suuremaid ja väiksemaid ülesandeid, mil ei ole palju tegemist majandusvabadusega* (vt. märkus artikli lõpus). Kui nendest välja noppida tähtsaimad, siis saab vaevalt mööda minna järgmisest kolmest: 1) parendada suhted Euroopaga, kus asuvad USA mõjukaimad liitlased; 2) normaliseerida olukord Lähis-Idas, st. maha rahustada nii palestiinlased kui ka iisraellased, ja saada olukord Iraagis kontrolli alla ning 3) leida mõjukam modus vivendi suhetes Venemaaga, mis oma senisel kujul näivad olevat nagu mingi narkoosi all.
Ei ole üllatav, et esimesed kaks ülesannet on omavahel tihedasti seotud. Eurooplased peavad suhete paremaks muutumist USA ga otseselt sõltuvaks Palestiina-Iisraeli konflikti lahendamisest. Ehk nagu möödunud kuul ütles Prantsuse välisminister Michel Barnier enne kohtumist Bushi uue välisministri Condoleezza Rice’iga: „Euro-Atlandi vahekorra paranemise proovikiviks on (USA) võime saada (uuesti) käima rahuprotsess iisraellaste ja palestiinlaste vahel.“
Eurooplased teatavasti kalduvad keskenduma palestiinlaste seisundile ning kritiseerima Iisraeli aktsioone. USA seevastu on peamiselt toiminud Iisraeli kaitse-advokaadina ja nõudnud, et palestiinlased saadaksid oma relvastatud löögiüksused laiali eeltingimusena rahukõneluste alustamisele. George W. Bushi võib süüdistada Iisraeli soosimises, kuid ühtlasi tuleb eurooplastel tunnistada, et ta on esimene Ameerika president, kes on nõudnud palestiinlastele oma riiki. Palestiina administratsiooni endise juhi Yasser Arafati surmaga ja uue presidendi valimistega (mis käesoleva kirjutamisel ei olnud veel toimunud) tohiksid olla avanenud uued võimalused arenguks selles suunas.
Washington Post’is ütleb Valge Maja nõustajaile toetudes Peter Baker, et Bush ei hellitagi enam mingeid illusioone Vladimir Putini hinge suhtes. Ta püüab eelkõige vältida vahekordade teravnemist ja säilitada parajat distantsi, mis ei mõjuks Putinile eemaletõrjuvalt. Ses tähenduses on Putini Venemaa Bushile ikkagi „meie väärt liitlane“, kes lubab USA-l kasutada lennuvälju Uzbekistanis ja Tadzhikistanis ühises võitluses al Qaida terroristide vastu.
Briti maineka The Economist’i analüütikud John Micklethwait ja Adrian Wooldridge võrdlevad Bushi kadunud presidendi Rronald Reaganiga ja leiavad, et Bushi hukkamõist nn. „Kurjuse teljele“ (Iraanile-Süüriale- Põhja-Koreale) on niisama julge ja radikaalne uuendus Ameerika välispoliitikas kui oli Reagani hukkamõist „Kurjuse impeeriumile (Nõuk. Liidule). Kuid Bushi „Kurjuse teljel“ haigutab üks suur tühi koht, mida Micklethwait ja Wooldridge ei märka. Seal peaks tegelikult asetsema Venemaa, sest just Putini ajal on Venemaa libastunud tagasi nende riikide hulka, kus rezhiimi vastaseid vangistatakse ja mõrvatakse ning valitsusvõimu säilitatakse valimiste võltsimise teel.
*Märkus: Wall Street Journal’i ja sihtasutuse Heritage poolt koostatud iga-aastases majandusvabaduse edetabelis tõusis Eesti a. 2004 neljandale kohale, jättes kaugele taha Leedu (23), Läti (28) ja kõik Skandinaavia riigid, v.a. Taani (8). Eestist paremad olid ainult Hong-Kong, Singapur ja Luksemburg.