See mantra kerkib mõttesse iga kord, kui loen liberaalide hävitavaid hinnanguid president Bush'i saavutustele Iraagis. „Sõda on võidetud, rahu — kaotatud“ on selle kriitika korduvaks põhiteemaks. Bush ei ole taastanud Bagdadi elektrivõrku, veevärki, politseikorraldust ega koolisüsteemi, ei ole andnud Iraagile põhiseadust, parlamenti ega naistele hääleõigust… ja mis kõige halvem, ta ei ole leidnud Saddam Husseini massihävitusrelvi, ütlevad kritiseerijad.
Aga võib küsida: kui kiiresti saab üks uus demokraatia sündida?
Kui kiire oli demokraatliku Eesti Vabariigi sünd?
Oleneb muidugi sellest, milliseid tähtpäevi valida selle sünniperioodi alguseks ja lõpuks. Kaitstav on seisukoht, et meie demokraatia sünnihetkeks oli esimese põhiseaduse kehtestamine 15. juunil 1920. Kuid mida lugeda sünniprotsessi alguseks?
Väidetavalt võib selleks lugeda eesti seltside ja maakondade esindajate kokkutulekuid Tartus 9. ja 14. märtsil 1917. Seal kõlas esimest korda sõna „omavalitsus“. Selle all mõeldi tollal küll vaid autonoomiat Vene Föderatsiooni raames. Kuid novembriks oli selge, et koostöö Venemaal võimu haaranud kommunistidega ei ole võimalik ja Maapäev kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis. Järgnesid Vabadussõda 1918–20, iseseisvuse deklaratsioon 24. veebr. 1918, Asutava Kogu valimised, Tartu Rahu Nõukogude Venemaaga ja lõpuks põhiseadus juunis 1920.
See oli kiire areng — kolm aastat, kolm kuud ja kuus päeva.
Kas on põhjust arvata, et demokraatliku korra loomine Iraagis võtaks vähem aega?
Neid küsimusi heietades hakkab paistma, et Eesti ja Iraagi sünniprotsessis on mõndagi sarnasust, kuigi olulisemad on võibolla erinevused. Nii Iraagi kui Eesti metamorfoos tsaari-resp. diktatuuririigist rahvaesinduslikuks demokraatiaks toimus improvisatsioonina. Iraagis astus ametisse okupatsioonivõimu poolt algatatud „valitsusnõukogu“, mis moodustab põhiseaduskomisjoni. See töötab välja konstitutsiooni, mis esitatakse rahvale heakskiitmiseks või tagasilükkamiseks. See võib võtta vähemalt aasta. Eestis kulutas Asutav Kogu esimese põhiseaduse väljatöötamiseks ümmarguselt aasta ja kaks kuud, aprillist 1919 juunini 1920. Näib, et palju kiiremini ei saa.
Suureks erinevuseks on muidugi see, et Iraak on mõeldav ainult föderatsioonina kolme suure grupi, sunni-islami, shi-iidi-islami ning kurdide vahel, kelle üksmeeles ei saa olla päris kindel.
Tõenäoliselt jälgib kogu maailm suure huviga, kuidas põhiseaduskomisjon lahendab usu ja riigivõimu vahekorra. Lahenduse leidmine võib demokratiseerumise protsessi pikendada. Kuid „Washington Post'is“ kirjutab lehe erikorrespondent Rajiv Chandrasekaran, et Iraagi „juhtivad poliitikud“ leppisid juba aprillis omavahel kokku konstitutsiooni põhialustes:
„Dokumendi põhialustes leppisid Iraagi poliitilised juhid kokku kohe pärast Husseini valitsuse langemist. Nendeks on usuvabadus, naiste võrdõiguslus ja föderaalne valitsussüsteem.“ (WP, 16. juuni)
Usun, et just Iraagi demokratiseerimine on see, mis otsustab, kas Bush on sõja võitnud või kaotanud. „Wall Street Journal'is“ kirjutab New Yorgi Ülikooli (NYU) õigusteaduse professor Noam Feldman:
„Kui koalitsiooni okupatsioon annab iraaklastele ehitusplokid õiglase ja tõhusa omavalitsuse loomiseks, andestavad nad nii sõja kui okupatsiooni. Küsimus, kas (Bush) on massihävitusrelvi leidnud või mitte, taandub ajaloo (annaalides) joonealuseks kõrvalmärkmeks.“ (WSJ, 15. juuli.)