Maailmapoliitikas on tänavu hakanud lahti hargnema üks skandaal, milles näib tähtsat rolli olevat etendanud Ameerika vastu sihitud diversioon. Selleks on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Iraagile mõeldud humanitaarabiprogramm nimega „Õli toidu vastu“ (Oil For Food), mis on osutunud hiiglaslikuks korruptsioonivõrguks. „Õli toidu vastu“ pidi esialgse vaga lootuse kohaselt abistama Iraagi rahvast, lubades Saddam Husseinil mööda minna kehtivaist ÜRO sanktsioonidest ning müüa Iraagi naftat toidu- ja tarbeainete hankimiseks. Tegelikult kulutas Saddam valdava osa (umbes kolmandiku) naftatulemitest relvade ostuks ning luksuspaleede ehitamiseks või pististeks sümpatiseerivatele välismaistele poliitikutele.
Kaks kõrgel tasemel erikomisjoni on alustanud selle kohta juurdlust, üks USA Kongressis, teine ÜRO-s endas. Eriti esimene heidab kahtlast varju reale riigivalitsejatele ja huvitaval kombel just neile, kes on olnud kõige häälekamad Ameerika vastased. Siin tõusetubki küsimus diversioonist: kas ei ole nende anti-ameerikalikkus ja Bushi materdamine (Bush bashing) lihtsalt olnud diversiooniks, millega maailma tähelepanu Iraagi rahvale kuuluva raha varguselt kõrvale juhtida?
„Õli toidu vastu“ on miljarditesse dollaritesse ulatuv skandaal. USA Kongressi nn. Duelferi alamkomisjoni hinnangul juhtis Saddam iseenda või sümpatiseerivate poliitikute ja kompaniide taskutesse kokku 21,3 miljardit dollarit, kusjuures suurimaiks kasusaajaiks olid venelased (30%), hiinlased (15%) ja prantslased (10%) — ÜRO julgeolekukomisjoni kolm tähtsamat liiget. Ilmne on, et illegaalsed naftamüügid ja rahade kõrvaldamised toimusid ÜRO peasekretäri Kofi Annani teadmisel, kuna üheks juhtivaks kujuks neis operatsioonides oli Annani poeg Kojo.
Kuid ÜRO osa skandaalis ei piirdunud üksnes sellest teadlik olemisega. Tuntud kolumnist Paul Greenberg kirjutab Washington Times’is:
„(USA kongressi) juurdlus on nüüd sedastanud, et Venemaa, Prantsusmaa ja Hiina korduvalt keeldusid toetamast USA ja Inglismaa pingutusi hoida „Õli toidu vastu“ programmi läbipaistval pinnal. Aga muidugi nad keeldusid. Nende kompaniid tegid miljoneid (vaheltkasu) Iraagi nafta müükidelt.“ (WT, 20. okt.) Ja sama lehe kaitsepoliitika ekspert Bill Gertz väidab, et nagu Kongressi juurdlus on tuvastanud, toimetas Saddam Husseini altkäemaksud Prantsuse presidendile Jacques Chiracile kätte üks prantsuse „organiseeritud kuritegevuse“, st. maffia, liige.
Peasekretär Kofi Annan on teinud kõik, mis võimalik, et maailma tähelepanu naftaskandaalist kõrvale tüürida. Ta on otseselt sekkunud Ühendriikide poliitikasse, nimetades nt. koalitsioonivägede ja Iraagi enda kaitsejõudude ühendatud rünnakut terroristide baasile Fallujas „illegaalseks“. Ta võib olla ka teadlik (kui mitte aktiivne mahitaja) ÜRO tuumaenergia-ameti (IAEA) peadirektori Mohamed ElBaradei veelgi otsesemas sekkumises Ameerika valimisvõitlusse. Vaid mõned päevad enne valimisi lasi ElBaradei käibele raporti, mis süüdistas USAd 377 tonni lõhkeainete kaotsiminekus ühest Iraagi baasist. Üsna pea selgus, et need lõhkeained olid tõenäoliselt maalt valja viidud juba enne koalitsioonivägede kohale jõudmist. Kuid ElBaradeil oli käimas omaenda kampaania Bushi vastu, kuna oli teada, et Bush ei soovi teda enam kinnitada IAEA peadirektoriks uueks ametiajaks. Kofi Annan ja ElBaradei võivad olla tänulikud võimaluste eest, mida neile pakub diversioon — loodetasti vaid ajutiseks.
Diversioon on olnud teretulnud moodus operandiks ka Prantsuse presidendile Chiracile, kes hoolimata oma koreograafiliselt hiilgavatest sõprusavaldustest jätkab kallaletunge Ameerikale ja Inglismaale, ning tõenäoliselt ka paljudele Ameerika vihkajatele Hollywoodi ja maailma meedia-eliidis, kel oma viltuläinud ennustuste varjamiseks ei tarvitse teha rohkemat kui president Bushi materdada.