Iraagi sõda on kahandanud eestlaste sõbralikkust Ameerika vastu ja lähendanud neid prantslastele ja sakslastele, ütleb sotsioloog Tõnis Saarts ühe äsjase ringküsitluse põhjal (vt. VES 21. mai — „Tõnis Saarts: Sõda külvas kõhklusi“.) Saartsi analüüsis, mis ilmus algselt 12. mai „Päevalehes“, paneb mõnigi koht lugejat mõtlema. USA välispoliitika mõjust eestlastele ütleb Saarts:
„Kui selle aasta jaanuaris, vahetult enne (Iraagi) konflikti algust, väitis 36 protsenti küsitletuist, et USA välispoliitika mõjutab Eestit positiivselt, siis nüüd (12. mail) on nii mõtlejaid järele jäänud vaid 17 protsenti.“
Selle arvupaariga võib samast uuringust kõrvutada üht teist, mis näitab sõja kiire lõpu mõju Eesti üldsusele. Saarts kirjutab:
„Bagdadi kiirel langemisel oli Eesti elanike hoiakutele siiski mõningane mõju. Kui nädal enne sõda läbi viidud Emori küsitluse järgi väitis vaid 19 protsenti Eesti elanikest, et nad toetavad käimasolevat sõda, siis nüüd on neid, kes leiavad, et sõda oli ikkagi õigustatud, juba 30 protsenti.“
Siinkirjutaja arvates ütlevad need arvud, et üks õnnestunud USA välis- või kaitsepoliitiline aktsioon nagu Bagdadi vallutamine võib muuta küllaltki suure hulga eestlaste suhtumise Ameerikasse negatiivsest positiivseks (antud juhul 11 protsenti) ning et ligemale 40 protsenti eestlastest on siiski potentsiaalselt Ameerika poolt.
See võib ühtlasi tähendada, et eestlaste arusaam terrorismiohust maailmas võib muutuda realistlikumaks kui ilmneb Saartsi analüüsi järgnevast passusest:
„Eesti elanikud ei leia ka seda, et ka hiljutine Afganistani või Iraagi sõda oleks maailma turvalisemaks muutnud. Pigem vastupidi — valdav enamus (59 protsenti) Eesti elanikest leiab, et maailmas on USA viimaste sõjaliste aktsioonide tulemusena julgeolekurisk hoopis kasvanud. Eesti elanikud on Iraagi kampaania õigustatuse suhtes tegelikult sama skeptiliselt meelestatud kui prantslased ja sakslased.“
Eesti samuti kui Saksa- ja Prantsusmaa elanikud võivad muidugi igasugust terroriohtu eirata, kuna nende suurlinnades ei ole veel ühtki kõrgehitust õhitud. Kuid suur osa maailmast ei või endale sellist luksust lubada. David Ignatius kirjutab „Washington Post’is“:
„Terrorism on nüüd saanud globaalseks probleemiks, mis puudutab saudi-araablasi, marokolasi, jordaanlasi, egiptlasi, süürlasi ning liibanonlasi samuti kui iisraellasi ja ameeriklasi… Ameerika, Iisrael ja palestiinlased teavad, mida neil tuleb teha terrorismi tõkestamiseks…“ (WP, 20. mai.) Kuid Euroopa on sellest arusaamast alles väga kaugel.
Siiski ei puudu ka Euroopas realistlikumad hääled, eriti pärast Prantsuse presidendi Jacques Chiraci ja Saksa kantsleri Gerhard Schröderi ebarealistlikku katset moodustada uut Euroopa kaitsejõudude peastaapi — ilma relvadeta ja koosseisudeta. Üks, kes on Chiraci-Schröderi „kestamängu“ („shell game’i“) läbi näinud, on Hollandi välisminister Jaap de Hoop Scheffer. Scheffer ütles mai algul „Washington Times’i“ andmeil:
„Ma ei usu, et me suudaksime välja töötada mingit Euroopa julgeolekusüsteemi ilma Ühendriikideta, ehkki teatavad maad seda usuvad. Me peame tunnistama, et multilateraalne süsteem ilma Ühendriikideta ei ole töökõlblik ning et Ühendriigid ei tulekski kaasa sellise multilateraalse süsteemiga, mis ei ole töökõlblik ega usutav.“ (WT, 2. mai.)
Hollandi välisministri vaated ei näi kinnitavat eestlaste kartust, et president Bushi välis- ja kaitsepoliitika suurendab julgeolekuriski maailmas. Rahvusvahelise terrorismi haarmed ei ole lihtsalt — tänu taevale — seni veel Eestini küündinud. Kuid eestlased võivad hakata Ameerikat paremini mõistma, kui Eestil uue, laiendatud NATO koosseisus tuleb globaalterroristidega rinnutsi kokku minna õlg õla kõrval USA-ga.
Ameerika päevikust: Eesti patsifism
Arvamus
TRENDING
