Meie föderalism taotles ühiskonnakorda, mis teeks kommunistliku või natsistliku diktatuuri võimatuks. Tulipunktis oli küsimus: kuidas hajutada riigi keskvõimu ning ellu viia detsentraliseeritud võimusüsteem. Tänapäeval oleksid meie mõttekaaslasteks ameerika libertaarid ja Washingtoni Cato Instituut. Euroopat nägime me põhijoontes „mitte Euroopa ühendriikidena, vaid rahvusriikide liiduna“, nagu ütles Tunne Kelam Eesti esindajana Euroopa Tuleviku Konvendis.
Nüüd on see konvent oma töö teinud. Juunis liikmesriikidele esitatud Euroopa konstitutsiooni kavand on aga osutunud märksa totalitaristlikumaks kui oli senine Euroopa Põhiõiguste Harta. Cato Instituudi teadurid Marian Tupy ja Patrick Basham juhivad tähelepanu uue EL-i keskvõimu praktiliselt piiramata volitustele. Keskvõim Brüsselis on tüliküsimustes viimseks otsustajaks ja tema sõna on lõplik. Keskvõim on ühtlasi peamine aktsioonide algataja ning Brüsseli seadused käivad üle liikmesriikide seadustest.
Cato Instituudi teadurid kriipsutavad eriti alla seika, et sellest hoolimata on Brüsseli uues põhiseaduses keskvõimu konkreetsed ülesanded otsekui sihilikult jäetud ähmaseks, mis on teravas vastuolus USA föderalismiga. Nagu teame, on Ameerika föderaalsüsteemi aluseks nõue, et keskvõimu (Washingtoni) ülesanded peavad piirduma nendega, mis on põhiseaduses täpselt kirja pandud; kõik muud kuuluvad osariikide pädevusse. Euroopa põhiseaduses jäävad aga Brüsselile laiad võimalused võtta endale uusi volitusi.
Sest uue põhiseaduse vastuvõtmisel, kirjutavad Cato teadurid „Washington Times’is“, on tulemuseks üks kahest võimalusest:
„Emba-kumba, kas need põhiseadustatud heaoluriigiklauslid lihtsalt unustatakse diskreetselt ära, kuna nende rahastamine käib Euroopale ülejõu ja pidurdab tema majanduskasvu… või sunnivad nad (Brüsseli) keskvõimu üha rangemale ühiskonna ümberdisainimisele (social engineering).
Esimesest juhul osutub kogu Euroopa põhiseadus avalikult murtud lubaduste registriks. Teisel juhul kängub Euroopa majandus mingiks teisejärguliseks (süsteemiks), mis ei luba tal iialgi täita oma unistust — saada võistlusvõimeliseks Ameerikaga.“ (WT, 25. juuni.)
Lühidalt Euroopa „föderalism“ ei ole midagi rohkemat kui kaunilt kõlavate lööksõnade taha peidetud totalitaristlik heaoluriik. Võib ka öelda: saksa-prantsuse sotsialism postsotsialistlikus väljaandes. Mitte aga see „rahvusriikide liit“, millest kõneles Tunne Kelam tänavu ja millest kõnelesime meie, Eesti Vabadusmeelsed Föderalistid 50 aastat tagasi.
Olime sõna tõsises mõttes „kadunud sugupõlv“. Vabariigi lõppedes (1940) olime alles lapsed ja vabariigi taastamise ajaks (1991) — juba pensionärid. Heiti Talviku sõnadega — „laulu oma lõikuskuust“ ei saanud meist keegi laulda Eesti pinnal.
Nüüd võime vaid eemaltvaatajaina sedastada, kuidas Euroopa pankrotimeistrid Prantsusmaa ja Saksamaa on suutnud föderalismi mõiste degradeerida Orwellikuks „newspeakiks“.