Suvi on nüüd ametlikult algamas (21. juunil) ja aeg on vaadelda neid maailma asju pisut suvisemas meeleolus kui oli võimalik sel vilul ja vihmasel kevadel. Vaevalt saab siis pahaks panna, kui alustan seda lugu sündmusega aastast AD 800. Sel aastal krooniti nimelt varakeskaja kuulsaim monarh, frankide kuningas Karl Suur (tuntud ka nime all Charlemagne) paavst Leo III poolt Rooma keisriks.

Keiser Karlist räägitakse ikka veel palju huvitavaid asju nagu näiteks, et ta suutis oma eluajal ära õppida ainult oma nime kirjutamise (ja see ei olevat olnud loetav) või et ta hoolimata oma hiigelkerest kõnelnud tütarlapseliku sopranhäälega või et ta püüdis Põhja-Saksamaad ümber rahvustada, tappes seal valitsevaid taanlasi ja sakse ning asendades neid slaavi hõimudega, mida ta importis ida poolt.

Kuid huvitavaim on ehk see, et tollase Araabia riigi kõrgeim ülik, Bagdadi kaliif Harun al Rashid, kinkis Karlile tema keisriks kroonimise aastal AD 800 elevandi nimega Abu ’l Abbas. „Abu“ tähendavat araabia keeles „isa“ või „isand“, nii et Karli kinki võib kutsuda ka „härra Abbasiks“ just nagu palestiina praegust peaministrit Mahmoud Abbasit. Palestiina peaministrile on nüüd pandud palju lootusi rahu saavutamisel Iisraeliga ja seega kogu Lähis-Ida herilastepea stabiliseerimisel. Maailm peab pöialt, et peaminister Abbasi käsi käiks paremini kui tema londilisel nimekaimul 1200 aastat tagasi.

Lugu oli nimelt nii, et kui Karl Suur läks oma järjekordsele sõjakäigule taanlaste vastu, võttis ta oma relvaüksuste seas kaasa ka elevandi Abu ’l Abbasi. Ei ole teada, kas ta juhindus seejuures kartaagolaste kuulsa väejuhi Hannibali eeskujust või tegi ta seda üsna omal käel. Hannibal teatavasti oli esimene, kes ületas oma vägedega Alpid Hispaaniast Itaaliasse siirdudes. See oli tema võidukas Teine Puunia sõda Rooma vastu a. 218 eKr. ja tähtsat rolli olevat seejuures etendanud tema massiivne elevantide eskadron. Legendi järgi rajanud Hannibal elevantidele mõnusa kõnnitee, pehmendades Alpide kivimürakaid „tule ja äädikaga“.

Hoopis vähem abi oma kinke-elevandist oli Charlemagne’il. Ta jõudis temaga sõjakäigul taanlaste vastu AD 810 küll üle Rheini, kuid seal heitis „härra Abbas“ hinge. „Arvatavasti millestki, mida ta oli söönud,“ oletab humorist Will Cuppy. Aga mis siis, kui need olid taani terroristid, kes ta tapsid? Eks pea tema tänapäeva nimekaim Palestiinas olema ses suhtes vägagi ettevaatlik.

Tänapäeva „frankide kuningal“, Prantsuse presidendil Jacques Chiracil on olukord mõnevõrra raskem kui oli Karl Suurel. Bagdadis ei ole enam Harun al Rashidi (Saddam Husseini), kes kingiks talle elevante või vähemalt prii naftat. (Will Cuppy arvates on see siiski suur pluss, sest pole kuigi tore, ütleb ta, „kui sõbrad ja sugulased hakkavad oma lugupidamise tagasihoidliku märgina sulle elevante saatma“.)

Chiraci olukord on viletsam ka selle poolest, et tal ei ole õnnestunud vallutada kogu Euroopat lääne pool Rheini nagu Charlemagne’il. Hispaanlased, hollandlased ja inglased, rääkimata rahvastest ida pool Rheini nagu taanlased, poolakad ja baltlased, ei ole liitunud Chiraci Ameerika-vastase föderatsiooniga Pariisi, Berliini ja Moskva juhtimisel.

Ei, kuid Chirac ei ole ka Charlemagne. Tal ei ole jõudu Ida-Euroopa rahvaste enda poole võitmiseks. Ta võib neile vaid peale käratada „pidage suu!“ ja ähvardada nende tee NATO-sse või Euroliitu kinni panna. Kuid need sammud ei ehita üles Euroopat ega taga maailmale rahu.

Maailma rahu saladus peitub praegu mitte mingeis kinke-elevantides, vaid palestiina peaministri Mahmoud Abbasi suutlikkuses ja siiras tahtes rajada normaalsed suhted Iisraeliga.

Lootkem, et see ei ole vaid üks „suveöö unenägu“.

Märkmed: