Ameeriklastel on olemas kena lühike väljend „Monday Morning Quarterbacking“, mille bukvalistlik tõlge kõlab eesti keeles kaunis kohmakalt — „pühapäevase jalgpallimängu strateegia analüüs esmaspäeva hommikul“. Õnneks saab ladina keeeles sama asja ära öelda ainult kahe sõnaga — „post mortem“ ehk „laiba lahkamine“, ja peab ütlema, et pärast 2. novembri presidendivalimisi on ameerika meedias valdavaks teemaks demokraatide erakonna post mortem ehk küsimus: miks nad need valimised kaotasid? Pakun järgnevalt väikese valiku vaatepunkte demokraatide endi leerist ja pisut ka mujalt.
Erakonna lugupeetavamaid strateege Donna Brazile, kes toimis nõustajana Al Gore’i ja John Kerry valimiskampaaniates (vastavalt a. 2000 ja 2004) peab partei suurimaks nõrkuseks seda, et sel puudub „kindel ja selge seisukoht riikliku julgeoleku küsimuses“.
„Kui me ses asjas näime hääletajatele teovõimetute ja selgrootutena, ei pööra nad meie läkitusele mingit tähelepanu, vaid hääletavad Bushile,“ ütles Brazile enne valimisi. Pärast tänavust valimiskaotust rõhutas Brazile, et demokraatide partei peab end lahti ütlema nn. suure valitsuse ortodokslusest, mida tuntakse ka „maksusta-maksusta, kuluta-kuluta“ poliitika nime all. Brazile hülgab seega oma partei poliitika aastakümneid püsinud alustala, see on — maksumaksjate raha ümberjagamise Washingtoni bürokraatide poolt.
Ülemaaliselt tuntud demokraat on ka Chicago linnapea Richard M. Daley. Tema süüdistab 2. novembri kaotuses eelkõige partei eliiti, kes on — nagu ta ütleb — „pikemat aega usklikke naeruvääristanud“. Washingtoni parteiliidrid „on lasknud vabariiklastel saada tava-ameeriklaste erakonnaks ning demokraatidel manduda rahamagnaatide parteiks,“ ütleb meer Daley.
Kuid Daley vaadetel on hirmuäratav mõju mõnedele demokraatidele. New Hampshire’i raadiovõrgu saatejuht Arnie Arnesen kardab näiteks, et usklikud tahavad teha USA-st midagi Iraani mullade usulise diktatuuri taolist, mida isegi mõõdukamad vabariiklased ei suudaks taluda:
„Ma ei ole kindel, et teatav osa vabariiklasi ja sõltumatuid suudaks taluda teokraatiat,“ ütleb Arnesen. See on muidugi mõeldav, kuid seevastu kindel on, et teatav osa demokraate ei suuda taluda George Bushi teist ametiaega presidendina.
Nende seas on üleöö kuulsaks saanud veteran-demokraat ja televõrgu MSNBC poliitiline analüütik Lawrence O’Donnell, kes väitis ühes hiljutises paneeldiskussioonis, et toimunud valimised kutsuvad nn. sinistes (st. Kerryle hääletanud) osariikides esile tõsiseid kaalutlusi Unioonist lahkulöömiseks. O’Donnelli kontseptsiooni järgi moodustaksid USA kirde- ja loodeosariigid koos Ülem-Kesklääne ja Kanadaga uue iseseisva konföderatsiooni, „Coastopia“, mis eralduks kesk- ja lõunaosariikidest ehk „Jesuslandist“. Washington Times’i kolumnist Tony Blankley ütleb mitmete märkide järgi võivat oletada, et see setsessioonivariant ei ole mitte üksnes O’Donnelli isiklik luulumõte, vaid idee, mida diskuteeritakse demokraatide erakonna kõrgeimal tasandil.
Setsessionistide hinnangul on Ameerika rahvas seekord astunud päästmatult ämbrisse. Nad küsivad koos briti lehe Daily Mirror’iga: „Kuidas võivad 59 miljonit inimest olla nii lollid?“ (et nad Bushile hääletasid) ja leiavad, et ainus võimalus on põgeneda. Blankley lisab selle kohta:
„Ja kuigi on kujuteldamatu, et ükski partei valitud veteranliidritest võiks kunagi kõnelda või juhinduda sellest nõdrameelsusest, näitab see ikkagi, kui põhjatu on Demokraatliku Partei juhtkonna võõrandumine Ameerika üldsusest ja põlgus selle vastu... Partei eliidi domineeriv mõte, et kümned ja kümned miljonid Bushile hääletanud ameeriklased on oma kaasmaalastele kategooriliselt vastuvõetamatud, tõendab, et selle erakonna hinges pesitseb vähktõbi („a cancer in the soul of that party“ (WT, 10. nov.)
Tuleb loota koos Blankley, linnapea Daley ja strateeg Donna Brazilega, et „variant Coastopia“ on mõistlikele parteiliidritele vastuvõetamatu ning et lahendus peitub mitte Demokraatliku Partei lammutamises, vaid selle taasülesehitamises.
Ameerika päevikust: Esmaspäeva hommikul
Arvamus
TRENDING
