President Bushi välispoliitika vaieldamatuks prioriteediks on globaalse terrorivõrgu hävitamine. Tal ei ole olnud kerge püsida kursil. Ta Euroopa-liitlaste (välja arvatud Inglismaa) pühendumus samale eesmärgile on olnud ähmane.
Hulga tarbetut tähelepanu on Bushi valitsuselt nõudnud Iisraeli-Palestiina konflikt, mis ei saa olla Ameerika esimene prioriteet. Selleks on ja ettenähtavas tulevikus ka jääb ikkagi terrorismi tõrje.
Lähis-Ida diversioon on suurelt osalt eurooplaste tekitatud, kes süüdistavad konfliktis esmajoones juute, mitte araablasi. See on kummaline, kuna mitme Euroopa riigi kõige tõsisemaks probleemiks on massiivne ja sageli illegaalne islamlaste sisseränne ning sellega kaasunud kuritegevuse tõus. Inglismaa on kaotanud kontrolli laagritest kojusaamisele määratud põgenike üle. Neid (peamiselt afgaane ja iraaklasi) kaob põgenikelaagreist ümmarguselt 130 isikut päevas. Sama lugu on Prantsusmaal, ainult selle vahega, et prantsuse moslemid püüavad „kaduda“ Inglismaale; inglise omad seevastu „kaovad“ varjunimede all briti ühiskonda. Alates aastast 1990 on neid „kadunuid“ kokku 272 tuhat.
Kuid Euroopa üldsus näib olevat unest ärkamas. Prantsuse juhtiv ajaleht Le Monde ütleb, et silmade avajaks oli enesemõrvari autopomm, mis lõhkes mai algupoolel Karatshis ja nõudis üheteistkümne prantslase elu. Eurooplased olid vajumas endaga rahulollu, uskudes, et terrorismioht on „ameeriklaste liialdus“ ning igal juhul mitte mõeldud eurooplasi hirmutama. Märkides, et prantsuse enda luureallikate andmeil oli autopommi plahvatuses tegev Osama bin Ladeni al-Qaida terroristide võrk, ütleb Le Monde'i juhtikiri:
„See oli kogu Euroopale valjuks äratussignaaliks“.
See mööndus prantsuse avaliku arvamuse autoriteetsema esindaja poolt peaks olema Bushi valitsusele teretulnud, aidates tal kindlamalt püsida terrorismitõrje kursil. Seda kinnitab nt. endise kaitseministri asetäitja Joel Babbini hiljutine artikkel Washigton Times'is. Babbin nimetab Lähis-Ida konflikti libaprobleemiks, mille on kokku sepitsenud Iraan, Süüria ja Iraak, ehk teisisõnu, USA vaenlaste sihilikuks diversiooniks. Babbin kirjutab:
„Aeg on pöörduda tagasi töö juurde, hr. President. Pange Iisraeli-Palestiina konflikt sinna, kuhu ta kuulub — kõige tagumisse ritta.“ (WT, 9. mai.)
Ka liberaalse Washington Post'i välispoliitika ekspert Jim Hoagland manitseb Bushi mitte laskma end häirida probleemidest, mis võrreldes tema põhikursiga on vaid kõrvalise tähtsusega, nagu nt. kurdide küsimus, India Pakistani tüli Kashmiiris ja ka Palestiina-Iisraeli diversioon. Hoagland kirjutab:
„Praegu pole aeg, mil Ameerika juhtkond tohiks näida hämmeldununa või vankuvana oma eesmärkides ja teovõimes. President Bush peab jääma truuks terrorismitõrje sõjale selle vääramatu pühendumuse ja moraalse selgusega, millega ta selle välja kuulutas. Tal tuleb lõpule viia see töö, millest tähtsamat tal ei saa kunagi olema.“ (WP, 12. mai.)
Sama lehe kolumnist Michael Kelly leiab, et president Bushi välispoliitika on omandanud juba küllaldase selguse ja omapalge. See erineb tunduvalt ta eelkäija, Bill Clintoni omast, eriti, mis puutub arusaamisse Palestiinast. „Clinton,“ ütleb Kelly, „pidas kaheksa aastat läbirääkimisi Yasser Arafatiga, teeseldes, nagu ta ei teaks, et Arafat on mees, kellega ei saa mingit kaupa teha. Bushi seisukoht on vastupidine.“ Kelly leiab, et Bushi välispoliitika väljendub pigem tegudes kui sõnades.
„Pidurdamatus kasvuprotsessis, mis algas 11. septembril, on Bush tükk-tükilt kokku panemas uut, oma kontekstis täiesti radikaalset välispoliitikat,“ kirjutab Kelly. (WP, 15. mai.)
Tõenäoliselt jagab suur osa Ameerika rahvast sama tunnetust. Bushi populaarsusreitingud püsivad ikka veel erandlikult kõrgel.
Ameerika päevikust: Et püsida kursil (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Bush võttis Moskvas pressikonverentsil suust suure roosa nätsu ja sokutas selle laua alla. Jube... USA on nagu Israeli osariik, varsti peame hakkama holokausti aastapäeva tähistama, võib-olla tähistaks siis indiaanlaste mälestuspäeva kah ja neegriteorjade mälestuspäeva. Kas sellist iseseisvust tahtsime...
Arvamus
TRENDING
