Euroopa Liit (EL) ja NATO on möödunud kuu jooksul astunud jõudsaid samme parema koostöö suunas Ameerikaga. Nagu ennustasin juuni algul sellel veerul (vt. „Ajalooline kuu“), ei ole see läinud ilma võitluseta, kuid juba nüüd võib öelda, et Euro-Atlandi telje kaitsjad on saavutanud võiduseisu ehk koostöö mitmete vastastega Prantsuse presidendi Jacques Chirac’i suureks meelehärmiks. Ja otsekui sümboolselt on aluse selleks loonud mitte nood arvukad möödunudkuised tippkonverentsid küll Brüsselis, Roomas ja Istanbulis — kuivõrd sündmuste areng Iraagis ja Iraagi rahvas ise.

Päevauudistest on raske välja lugeda, kuivõrd tähtis oli see, et Ameerika president tõi EL-i kõrgeimad võimukandjad nõupidamisele Iiri Vabariigi läänerannikule, mis on peaaegu poole tee peal Euroopast Ameerikasse. Ta andis Euroopale mõista: olen tulnud teile nii lähedale kui saan — kas tulete nüüd ka meile vastu? Bushile oli (ja on) ses asjas ainsaks proovikiviks see, kuivõrd Ameerika kauaaegsed, kuid viimasel ajal nii tõrksad liitlased (Prantsus- ja Saksamaa) on valmis „õlga alla panema“ USA ülemaailmses terroritõrje sõjas ja selle raames ka kaasa aitama verisulis demokraatia ülesehitamisele Iraagis (mis on integraalne osa terrorisõjast).

Bushil oli täielik õigus aru pärida, kuna nüüd on ÜRO julgeolekunõukogu USA operatsioonid Iraagis tegelikult heaks kiitnud — öelgu prantslased või sakslased mida tahes. Rahvusvahelisel ühiskonnal on aga aeg tunnistada oma kaasvastutust Iraagi demokratiseerimise eest. Tee sellele on rajatud sadade ameeriklaste ja inglaste vereohvritega. Need mehed ja naised on oma elu andnud eesmärgi nimel, millest ABC, CBS ega NBC päevauudised kunagi ei kõnele, nimelt meie laste ja lastelaste julgeoleku kaitseks hullunud muhameedlaste massimõrvade eest.

On huvitav kokkusattumus, et kumbki meestest, kes tulid juuni lõpunädalal Iiri „smaragdsaare“ läänerannikule USA presidendile neis küsimusis aru andma, ei ole tuntud suure Ameerika-armastuse poolest, eriti mitte kõikvõimsa Euroopa Komisjoni president, itaallane Romano Prodi, aga ka mitte EL-i välissuhete volinik, britt Chris Patten. Ja ometi ei suutnud kumbki eitada, et Ameerika on Euroopale asendamatult vajalik partner just EL-i ja NATO oma eesmärkide saavutamisel.

Iiri tippkohtumise eel avaldasid Prodi ja Patten ühise deklaratsiooni Washington Post’is, milles nad võtavad omaks Euroopa kaasvastutuse kolme tähtsaima arengu mõjutamiseks. Esiteks — USA kui ainsa järelejäänud suurvõimu juhirolli suunamisel; teiseks — ülemaailmse konsensuse kujundamisel „9/11“ järgse terroriohuga võitlemisel, ja kolmandaks — ÜRO-le „adekvaatse ja tõhusa“ (appropriate and effective) ülesande leidmisel nende sihtmärkide saavutamiseks. Kõik kolm arengusuunda ütlevad üht ja sama: ei saa me läbi Ameerikata. Kujutlen, kuidas Prantsuse president Jacque Chirac seda lugedes hambaid kiristas.

Põhja-Atlandi Liit sõlmiti tuntud põhimõttel „üks kõigi, kõik ühe eest“ (pluribus unum). Prantsuse truudus NATO-le on aastakümneid olnud küsitav, sest Pariis tõmbus selle organisatsiooni sõjalisest struktuurist välja juba 1950-ndatel ja Saksamaa on kantsler Schröderi juhtimise ajal toiminud liitlasena ainult siis, kui see on talle parteipoliitiliselt kasulik olnud. Wall Street Journal kirjutab 28. juunil nende motiividest järgmist: „Saksa- ja Prantsusmaa vabandavad, et nad ei suuda USA-ga kokku leppida selles, mis on need meie „ühised huvid“ (mida NATO leping kohustab meid kaitsma). Kuid pole ju kuidagi mõeldav, et terroristide ja terrorirezhiimide hävitamine ei oleks niisama palju Euroopa kui Ameerika huvides. Ausam oleks neil üles tunnistada, et Ameerika turvavihmavari on andnud eurooplastele võimaluse vähendada oma kaitsekulutusi sellise madalseisuni, kus isegi siis, kui alliansi konsensus nõuaks nendelt panust (ühisesse sõjalisse aktsiooni), ei oleks neil võimalik midagi pakkuda.“

Iraagist on nüüd saanud suveräänne vabariik. Üle kolmveernadi Iraagi rahvast on valitsusvõimu ülekande okupatsioonirezhiimilt uuele ajutisele valitsusele heaks kiitnud. Järgmise kuue kuu vältel vajab uus valitsus erakordset tuge ja abi ka lääneriikidelt. EL ja NATO on võtnud endale kaasvastutuse rahu ja õiguskorra taastamise eest Iraagis. On huvitav näha, kas ja kuivõrd senised sõjavastased nagu Saksa- ja Prantsusmaa oma „õla alla panevad“ — nüüd, kus olukord ja nende endi senised pühalikud tõotused seda nõuavad.

Märkmed: