Muhameedlaste massiline sisseränne läänemaadesse võib põhjustada olulisi muutusi meie planeedi palges. Hooveri instituudi teadur Peter Robinson näiteks peab Euroopas toimunud poliitilist kursivahetust selle otseseks tagajärjeks. Robinson kirjutab Washington Times’is: „Tulipunktiks on islami immigratsioon, mis on kogu Euroopas esile kutsunud valitsuste kokkuvarisemise, nagu paljud poliitikud on oma ülimaks kurvastuseks avastanud. Nende võimetus võtta seda ohtu küllalt tõsiselt on juba mitmele neist maksnud nende leivateenistuse — eriti poliitilise spektrumi vasakul tiival.“ (WT, 3. jaan.)

Robinson peab siin silmas tõika, et viimase paari aasta rahvahääletused Euroopas on pea eranditult kukutanud vasak- ja keskvasakpoolsed rezhiimid ning toonud võimule keskparempoolsed koalitsioonid Portugalis, Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal, Hollandis, Taanis ja Austrias. Erandjuhtumiks on Saksamaa, erandiks, mis vaid kinnitab reeglit.

Ilmsesti oli rahvas kõigis nendes maades häireseisundis juba ammu enne poliitikuid, olles lähemalt kogenud oma islami rahvusgruppide agressiivset käitumist. Kuid tõenäoselt oli mängus ka teadlikkus valitseva vasakpoolse rezhiimi lähenevast kriisist, eriti Saksa- ja Prantsusmaal. Seegi oht on küllalt tõsine.

Ajaloolaste hinnangul kulges majanduslik areng kogu möödunud sajandi kestel üldjoontes sotsialismi suunas nii demokraatlikus Lääne-Euroopas kui ka Nõuk. Liidule alluvas Ida-Euroopas. Mõlemal poolel laienes riigivõimu sekkumine majandusellu, kuigi ühe suure erinevusega: Läänes sundis rahvas vabade valimiste teel riiki looma heaolu-ühiskonda; idas seevastu sundis riik diktatuuri teel rahvast loovutama üha rohkem oma heaolust valitsusvõimule.

Sajandi lõpuks oli tulemuseks see, et Idas oli rahvas vaesunud ja riik rikastunud; Läänes aga rahvas jõukal järjel, kuid riigil näpud põhjas. See tähendab: heaoluriikides ei ole valitsusel enam ressursse heaolu ülalhoidmiseks — üha vähem on töötajaid, kes maksaksid üha arvukamate mitte-töötajate elatuskulud kinni hällist hauani.

Kui aga töötajate arvu vähenemist korvata maksude tõstmisega, siis tõusetub teine oht: heaoluriikides on maksud juba niikuinii maksimaalsel kõrgusel — nende edasisel tõstmisel hakkab rahvas vaesuma ja olukord lähenema diktatuurile. Lääs hakkab sarnanema idale.

Ida- ja Lääne-Euroopa assimileerumine on aga juba alanud. Märkimisväärselt on mõlemal poolel käimas protsess, mis võib osutuda saatuslikuks, eriti islami jätkuva sisserände korral. Selleks ühisjooneks on nende tähtsaima ressursi — rahvaarvu — pidev langus. Niihästi demokraatliku sotsialismi all Läänes kui ka selle diktatuuri-variandi all Idas on naiste sigivusindeks (fertility rate) langenud siiapoole stabilisatsioonipiiri.

Rahvastikuteadlased on ühte meelt, et rahvaarvu stabiliseerimiseks antud tasemel peab iga suguküpse naise kohta sündima keskmiselt 2,1 last. Euroopa keskmine on 1,4, Eestis veidi enam kui 1,1.

Ühendriikide sigivusindeks on 2,0, st. üsna lähedal stabilisatsioonipiirile. Võib arvata, et tähtsaks erinevuseks USA ja Euroopa vahel on immigratsioon. USA, tuntud ka kui „immigrantide maa“, on sisserände-lembene; Euroopa sellega võrreldes lausa ksenofoobiline. New York Times arvab, et immigratsioon on tegelikult ainus võimalus alamäärase sigisvusindeksi tõstmiseks.

See asetab Euroopa poliitikud äärmiselt raske dilemma ette: kas avada väravad Aafrika ja Lähis-Ida immigratsioonile heaolumajanduse elushoidmiseks ja riskida poliitilise lüüasaamisega või hoida sisseränne range kontrolli all ja riskida kroonilise majanduskriisiga.

Märkmed: