Seda näib tajuvat ka Euroopa, kirjutab Washington Posti välispoliitika ekspert Jim Hoagland Berliinist, kus poliitiline debatt keerleb nüüd peamiselt Lähis Ida ümber. Hoagland jätkab: „Riigid, mis olid vihaselt vastu Iraagi invasioonile, püüavad vältida mulluse kibestuse ja lõhestuse kordumist. Prantsusmaa ja Saksamaa on ühinenud teiste NATO-riikidega ja tervitavad Washingtoni poolt hiljuti lansseeritud (käivitatud — toim.) alliansi konsultatsioone. Külma sõja endises tulipunktis Berliinis toimuvad nüüd välispoliitilised konverentsid, kus Moskvat vaevalt mainitakse. Seeasemel analüüsitakse, pühitsetakse või kahetsetakse sündmusi Ankaras, Teheranis, Jeruusalemmas või Bagdadis — vastavalt sellele, kuidas nad mõjutavad ülemaailmset stabiilsust. Lähis-Ida kui kontseptsioon kujundab tänapäeval USA ja Euroopa suhteid niisama otseselt kui omal ajal Nõukoude Liidu oht.“ (WP, 15.01.)
Arusaadavalt on Euroopa riikidel mängus omaenda küllaltki kaugele ulatuvad huvid — tähtsaim neist kahandada Ameerika valdavat mõjupiirkonda Lähis-Idas. Washington Times'i reporter Andrew Borowiec kirjeldab jaanuari algul Genfis toimunud konsultatsioone jargmiselt: „Diplomaadid ÜRO Genfi peakorteri juures väidavad, et nad näevad võimalust initsiatiiviks, mis võiks üle võtta president Bushi poolt algatatud nn. „teejuhised“ (road map) (Iisraeli-Palestiina konflikti lõpetamiseks). See tähendaks Ühendriikide domineeriva rolli piiramist ja, Prantsuse presidendi Jacques Chiraci sõnadega väljendudes, „multipolaarse maailma“ rõhutamist "(WT, 15. jaan.)
Diplomaatide hinnangul, ütleb Borowiec, on Lähis-Idas tekkimas uus blokk — Türgi-Süüria-Iraan —, mis võiks olla abiks nii USA-le Iraagi demokratiseerimisel kui ka Euroopale oma mõjuvõimu laiendamisel selles piirkonnas. See kasutaks ära kõigi kolme riigi ühist huvi, milleks on suhete tihendamine Euroopaga, samal ajal muutes USA Lähis-Ida poliitika multilateraalsemaks.