Nüüd on vastastikune „komplimentide“ vahetus Euroopa-Ameerika liinil võtnud juba rassistliku ilme. Või kuidas muidu iseloomustada seda, et Euroopa Ameerika-vastasel tiival on järsku hakatud kasutama epiteeti „anglosaksid“ — ja seda mitte just sõbraliku tooniga? Pariisi-Berliini-Moskva teljel mõeldakse selle terminiga koalitsiooni, mis ameeriklaste ja inglaste juhtimisel võitis Iraagi sõja ning nüüd taotleb oma NATO-partnerite kaasabi Iraagi rahu kindlustamiseks.
Selle suve mahlakaimad „komplimendid“ vahetati teatavasti sakslaste ja itaallaste vahel, kui üks itaalia ametimees kirjeldas saksa turiste rasvunud õllejoodikutena. Nüüd on Saksa liidukantsler Gerhard Schröder lasknud lendu paar pügalat vängema iseloomustuse „anglosakside“ abipalve kohta: see tekitavat temas nimelt ägeda iivelduse. „Washington Times’i“ peatoimetaja Wesley Pruden kirjutab tööjõuprobleemi kohta Iraagis:
„(Nii või teisiti), musta töö tegemine Iraagis jääb ikkagi „anglosakside“ kanda nagu alati, kui eurooplased püüavad leida kedagi, kes päästaks neid nende endi saamatusest. Gerhard Schröder ütleb, et idee saata saksa sõdureid appi „ajab teda oksele“, ja ega ülejäänud maailm vaidle sellele vastu. Sest oksendamine,“ lisab Pruden sapiselt, „on relvakandvate sakslaste loomulik halvakspanu avaldus.“ Kuid „Times’i“ peatoimetaja selgitab teisal samas artiklis:
„Peaaegu kõik inimesed on ühte meelt, et koalitsioon — ehk „anglosaksid“, nagu ütleb (Prantsuse president) Jacques Chirac oma gallia irooniaga — ei või jätta Iraagi vabastamist pooleli. Kui vabastamine mistahes strateegiaga õnnestub, nagu ta õnnestuma peabki, on kõik raskused unustatud.“ (WT, 5. sept.)
Kuulsamaid anglosakse, kuninganna Victoria, jäädvustas ajalukku ühe ainulaadse neljasõnalise reageeringu: „I am not amused.“ Schröderi reageering president Bushi, Briti peaminister Tony Blairi jt. koalitsiooniliikmete abipalvele — „it makes me want to puke“ — võib minna ajalukku kui näide vaimukusest. Kuid see võib osutuda ka äraandlikuks signaaliks Pariisi-Berliini-Moskva telje salaplaanist elimineerida Euroopast igasugune anglosaksi element.
Saksamaa, Prantsusmaa ja Venemaa ei ole viimase saja aasta kestel võitnud ühtki sõda ilma anglosakside abita. Nende ühiskond on (nõukogudeaegse sõnaga) „vormilt rahvuslik — sisult sotsialistlik“ (ka Prantsusmaal kehtib ikka veel vasaklase Lionel Jospin’i aegne kord). Selle korra põlistamine Euroopa Liidu näol on Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa ühine huvi. Neile ei ole midagi meelepärasemat, kui katkestada transatlantiline side Ameerika ja Euroopa vahel, mis teadagi tähistaks NATO surma.
Kuid üks sellise arengu tagajärgedest, kuigi mitte ehk paratamatu, võiks olla Inglismaa eraldumine Euroopast ja anglosaksi maailmariigi sünd vastukaaluks võimalikule ESVL-ile, st. Euroopa Sotsialistlike Vabariikide Liidule.
Ameerika päevikust: Euroopa ilma Inglismaata?
Arvamus
TRENDING
