Viimased teated kodumaalt näitavad, et Euroopa Liidu (EL) populaarsus on Eestis möödunud aasta jooksul järsult tõusnud. Kui aasta tagasi pooldas EL iga liitumist vaid napilt pool rahvastikust, siis nüüd on see toetus lähenemas kolmele neljandikule (72%). Oluliseks teguriks näivad olevat olnud EL-i suurejoonelised subsiidiumid. Euroopa Komisjoni (EL-i kõrgeima täitevorgani) andmeil on üksnes Eesti põllumajandusele aastaiks 2004-2006 eraldatud 330 miljonit dollarit. Abirahasid saavad ka tööstusettevõtted ja investeerijad, peamiselt teenindussektoreis.

Majanduskasvu ja jõukuse näitajad ütlevad, et Eesti on EL-i heldekäelisuse ära teeninud. Siseriiklik kogutoodang kasvas Eestis mullu 5,6% võrra, mis on peaaegu kolm korda kõrgem kui eurotsooni keskmine (hädavaevu vaid 2%). Kuid EL-i mastaabi kohaselt on Eesti ikkagi veel vaene riik. Eesti töötajate keskmine palk oli viis korda madalam kui EL-i keskmine ja see on ühtaegu nii hea kui halb.

Ühelt poolt on Eesti madalad palgad üheks tähtsamaks tõmbejõuks välismaistele investoritele, kes otsivad uusi kapitalipaigutuse võimalusi väljaspool oma kõrgemapalgalist kodumaad (nn. outsourcing). Teiselt poolt kujutab aga edaspidine palkade tõus (mida EL eeldab ja töötajad kindlasti soovivad) potentsiaalset ohtu, nagu näitavad EL-i lõunapoolsete liikmesriikide kogemused.

Wall Street Journali (WSJ) kaastöölised M. Walker ja C. Vitzthum analüüsisid hiljuti küsimust, kuidas on EL-i ühise vääringu, euro, jätkuv tugevnemine mõjunud euroraha omaks võtnud riikide väliskaubandusele ja seega kogu majandusele tervikuna. Analüüsist nähtub, et kehvemate madalamapalgaliste lõunapoolsete liikmesriikide majandus on saanud euro läbi tublisti kannatada. Nad on kaotanud suure osa oma välisturgudest ning dollari-reservidest. Walker ja Vitzthum kirjutavad: „Põhja-Euroopa, eriti Saksamaa komplekssemad, kaubamärgistatud tööstustooted, nagu näiteks autod, on osutunud immuunsemaks euro kallinemisest tingitud ekspordi vähenemise vastu. Kuid Euroopa lõunapoolsed maad ekspordivad enamasti tehniliselt vähe-komplitseeritud kaupu nagu tekstiiltooted, jalatsid, mänguasjad jne., millega otseselt konkureerivad Hiina veelgi odavamad tooted.... Euroraha väärtuse tõus dollari vastu näib ennustavat, et eelolev aasta kujuneb neile (Itaaliale, Hispaaniale, Portugalile ja Kreekale) veelgi halvemaks. Mõned neist on hakanud kiiresti oma tootmisvahendeid Hiinasse ümber kolima, teised kaaluvad personali vallandamist ja loodavad Euroopa siseturu paranemisele, kolmandad ootavad rahvusvaheliste suurpankade sekkumist dollari väärtuse kaitseks.“ (WSJ, 14. dets.)

Kas tähendab see, et Eestit ootab EL-is Vahemeremaade saatus, eriti eurorahaga ühinemisel? Mitte tingimata. Eesti tööstuse ja väliskaubanduse profiil ei ole veel niivõrd välja kujunenud kui nendel. Eestil on veel aega kohaneda muutuvate tingimustega, kuid kindlasti tuleb ka Eestil arvestada konkurentsi, mida pakuvad idapoolsed maad, eriti Hiina, Lääne investeeringute ligimeelitamisel. WSJ kaastööline John Miller kirjutab ühes raportis Tallinnast: „Isegi need (ettevõtted Eestis), kel on kõige paremad eeldused nautida EL-i (subsiidiume) tunnevad muret, et tõusvad palgad ja EL-i eeskirjad sunnivad investoreid Eestist mööda minema nendele kaugemal ida pool asetsevatele maadele, kus tootmiskulud on väiksemad.“ Kuid siiamaani on Eestil hästi läinud. Miller ütleb, et eestlased on EL-ile tänulikud eelkõige selle eest, mida see ei ole teinud: „Hinnad on olnud stabiilsed ja maksud on olnud madalad, inflatsioon oli a. 2004 (ainult) 3,4%, mis annab Eestile soodsa lähteasendi eurorahaga ühinemiseks aastal 2007.“ (WSJ, 14. dets.).

Niisiis peavad järgmised kaks aastat näitama, kui suureks õnnistuseks EL Eestile on.

Märkmed: