„Saksamaa on revolutsiooni äärel,“ kuulutab samas lehes Frankfurdi Ülikooli professor Goetz Aly.
Ja kümned teised eksperdid, kes analüüsivad Euroopa Liidu (EL) viimaste, katastroofiliste rahvahääletuste tagajärgi, möönavad ühel või teisel määral, et Euroopas on toimumas ajalooline murrang. Euroopa rahvas tahab ise oma tahte maksma panna, mitte lasta seda endale „nina peale kirjutada“ Brüsseli elitaristide poolt, on paljude üksmeelne olukorrahinnang. Nad viitavad muidugi sellele EL-i õnnetule põhikirjakavandile, mille prantslased kukutasid läbi 29. mail ja hollandlased 1. juunil.
Need olid otsused, millega Vox Populi raputas eneselt maha ilma rahva tahteta võimule pääsenud eliidi evangeeliumi ja nõudis Brüsseli koorekihi diktatuuri lõpetamist. Ühtlasi tähendas see Adolf Hitleri pärandi viimsete riismete likvideerimist Euroopa mandril, leiab Frankfurdi professor Aly. Ta peab silmas õpetust, mille kohaselt ühiskonna koorekihil lasub kohustus laiu rahvahulki valitseda ja juhtida ja samas ka õigus pälvida rohkem eeliseid, kui saab pööbel.
Selle vaate tuntumateks prohvetiteks olid saksa filosoof Friedrich Nietzsche ja tema „üliinimene“ 19. saj. lõpul ning hispaania filosoof Ortega y Gasset 20. saj. algul oma laialt levinud menuriga „Masside ülestõus“ (1923). Kuid viimse lihvi andis sellele Hitleri õpetus puhtaverelise „põhjatõu“ ehk aaria rassi eesõigustest kõigi teiste rasside ees. Eelistatud koorekihile olid natsi-Saksamaal garanteeritud kuninglikud privileegid. Umbes samal ajal rakendas Stalin sama doktriini kommunistlikus N. Liidus, tõstes parteisoosikute prerogatiivid (suhteliselt) luksuslikule tasemele.
Prof. Aly leiab, et see, kuidas Hitler oma „aarialastele“ eksklusiivse heaoluriigi lõi, sai standardiks, millest Saksamaa järgmised valitsejad — ei Walter Ulbricht idas ega ka Konrad Adenauer, Helmut Kohl või Gerhard Schröder läänes — pole julenud end lahti öelda. Aly võrdleb sõjajärgset heaolupoliitikat Ida- ja Lääne-Saksamaal, kirjutades: „Kolmanda Riigi mõlema järglase üsna sarnased sotsiaalhoolde-poliitikad olid rajatud samale vundamendile: natsi-rezhiimi „rahvusühtluse ( Volksgemeinschafti) ideoloogiale. Sel alusel kasutas Hitler sotsiaalhoolde summasid „altkäemaksudeks“ soositud rahvakihtidele. Otse keset sõjakeerist suurendas ta järsku rahvapensione 15% võrra ja juba a. 1939 tõstis ta saksa sõjaväelaste palgad ja nende omaste abirahad kaks korda kõrgemale kui need tol ajal olid USA-s ja Inglismaal. Kaua aega ei ole keegi rääkinud, et just seal olid Saksa heaoluriigi juured.“ (WSJ, 7. juuni.)
Demokraatlikus riigis ei ole võimalik lubada kogu rahvale kohtlemist eelistatud seisusena. Sotsiaalsektori rahastamine ei saa toimuda „altkäemaksudena“ hääletajate ligimeelitamiseks. Saksamaal on see viinud olukorrani, kus riigikassas pärast sotsiaalsektori väljamakseid ja riigivõla intresside tasumist ei ole enam summasid majanduse infrastruktuuri moderniseerimiseks. „Riik on pankrotis,“ ütleb prof. Goetz Aly Frankfurdis. Ja järelikult on pankrotis ka Euroopa Liit sedavõrd, kui ta konstitutsioonileping on modelleeritud Prantsuse ja Saksa heaoluriikide eeskujul.
Pärast „põhiseaduskavandi“ läbikukkumist äsjastel rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis ning kantsler Schröderi sotsialistliku poliitika lüüasaamist veidi varem Saksa suurimal liidumaal Põhja-Rein Vestfaalis, on ilmne, et laiad rahvahulgad Euroopas ei oota EL-ilt midagi paremat kui seda, mida Berliin ja Pariis on seni suutnud pakkuda sakslastele ja prantslastele: st. petlikku lühiajalist heaolu tulevase turvalisuse arvel. Siinkirjutaja järeldus on, et elitaristlikud rezhiimid maailmas on määratud kadumisele.
Kadunud on Stalini ja Ulbrichti kommunistlikud heaoluriigid. Schröderi ja Chiraci sotsialistlikud heaoluriigid on terminaalses kriisis. Ning kui Euroopa Liit nüüd leiab uue modu vivendi, võib koos prof. Alyga loota, et kaduma hakkavad ka Hitleri natsi-rezhiimi viimsed jäänukid.