Kas tõesti on Venemaal tekkimas rahvaliikumine, mis võib järgmistel üldvalimistel (2007) president Vladimir Putini Kremlist välja pühkida ja asendada ehtsa hitlerliku füüreriga? Sõnumid Venemaalt on ses asjas vastakad. Wall Street Journal pühendab pika analüüsi vene nn. „natsionaal-bolshevikkude“ parteile. See meenutab mitmeti saksa „natsionaal-sotsialiste“ ehk „natse“, kes a. 1933 panid demokraatlikel valimistel pukki Adolf Hitleri. Washington Posti Moskva kaastööline Masha Lipman peab seevastu võimalikuks, et jutt natsismiohust Venemaal on Kremli poolt lendu lastud ja mõeldud rahva hirmutamiseks, tagamaks Vladimir Putini presidentuuri veel põhiseaduse vastaseks kolmandaks ametiajaks.
Kumbki variant ei saa olla soodus Balti riikidele.
Vene natsionaal-bolshevikkude hingesugulus saksa natsidega ei ole kaheldav. Partei lipp, valge sõõr punasel põhjal, on täpne koopia natside lipust, ainult haakristi asemel ilutsevad sõõri keskel must sirp ja vasar. Liikumise juhiks on kirju minevikuga kirjanik Eduard Limonov, kes ütleb Wall Street Journali kaastöölisele Alan Cullisonile:
„Meie eesmärgiks on paljastada Kremli (st. Putini valitsuse) eksimusi ja lollusi.“ Eelkõige lubab ta lõpetada Tshetsheenia sõja. Lehe andmeil olid limonovlased nt. ka nende tänavarahutuste eesotsas, millega sajad tuhanded venelased protesteerisid Putini pensionireformide vastu jaanuari algul. Need ülemaalised protestid olid vene rahva esimeseks massimeeleavalduseks Nõuk. Liidu kokkuvarisemisest saadik 14 aastat tagasi. Veel kuulub Cullisoni andmeil nats-bolshevikkude programmi Vene valimisseaduse reform, tudengistipendiumide suurendamine ja nõue, et iga vene naine 25. ja 35. eluaasta vahel peab sünnitama neli last.
„Füürer“ Limonov ütleb, et parteil on juba 50.000 liiget, kuigi ameerika ajakirjaniku hinnangul on tõenäosem arv 15.000. Kui tõsiselt tuleb nats-bolshevikkude ohtu Venemaal võtta?
„Fashism kujutab endast absoluutset põhilist poliitilist hädaohtu Venemale.“
Tshubais — nüüd Vene riikliku elektrimonopoli peadirektor — pääsis hiljuti eluga atentaadist, milles võimud süüdistavad üht erukoloneli. On raske öelda, kuivõrd mõrvakatse toimus Kremli enda rezhiis, kuid on huvitav nentida, et limonovlaste ohtlikkuse küsimuses on Kreml samal arvamusel juhtiva liberaaliga.
Pahaendelise aspekti Limonovi liikumisest paljastab üks ta viide Lätile. Tõrjudes süüdistusi rassivaenus ja antisemitismis tõstab Limonov enesekaitseks esile, et partei Läti haru juhataja on „pool-aafriklane“ (mulatt?) ja et üks ta enda abidest on juut. Kas ei peegelda see viide Lätile ambitsiooni levitada nats bolshevismi ka Venemaa naaberriikidesse ehk nn. „lähivälismaile“?
Limonov (62), õige nimega Eduard Savenko, on üles kasvanud Harkovis, niisiis ukrainlane, elatanud end „punkar“-kirjanikuna, a. 1974 Nõuk. Liidust välja saadetud, elanud eksiilis mitmel maal, nende seas USA, Prantsusmaa, Serbia jt., ja pärast Nõuk. Liidu varingut naasnud Venemaale. WSJ andmeil olevat ta kirjutanud 37 raamatut, seitse neist teenides nelja-aastast vanglakaristust praegusel Venemaal. Ühes neist propageerib ta oma idooli, sõjaroimari Slobodan Milosevici varustamist tuumarelvadega, et kaitsta Serbiat „Lääne vastu“.