Iraagi sõda võita oleks lapsemäng, ütlevad president Bushi kriitikud, — kui USA vaid kutsuks kaasa oma suuremad liitlased. Viimaste all tuleb muidugi mõista Saksa- ja Prantsusmaad, sest Briti ja Itaalia, samuti nagu Austraalia ja Poola toetus on Bushil ju olemas ning Hispaania oma uue sotsialistliku valitsuse all ei tule arvesse. Kuid Prantsus- ja Saksamaa kaasatulek oleks võrdne vähemalt moodsa aja imeteoga, silmas pidades nende praeguste juhtide Ameerika-vastast hoiakut. Tegelikult — nende Ameerika-vastane hoiak on neile otse hädavajalik oma sisepoliitilistest probleemidest mööda pääsmiseks. Nii kantsler Gerhard Schröderi kui president Jacques Chiraci valitsuskoalitsioonid on viimase aasta piirkondlikel valimistel valusalt lüüa saanud.

Prantsuse valitsuse tõelist palet USA suhtes iseloomustab ilmekalt nn. Giacomo juhtum — katse võltsitud paberitega diskrediteerida Bushi ja Briti peaministri Tony Blairi ettevalmistusi sõjale Iraagis a. 2002-03. Giacomo on kriminaalse minevikuga Prantsuse salaluureagent, kes Londoni Sunday Telegraphy juurdluse kohaselt pidi toimetama Ameerika ja Briti luureagentuuridele näiliselt Itaalia luure poolt kogutud (kuid läbipaistvalt võltsitud) „andmed“ Saddam Husseini uraani-ostude kohta Nigeerias. Nende varjatud sihiks oli mustata Itaalia valitsust kui Briti-Ameerika valitsuste orjalikku lakeid, kes on valmis oma liitlasi toetama isegi lubamatute võtetega.

Dokumendid jõudsidki 2002.a. CIA ja Briti MIG kätesse ning nii Bush kui Blair kasutasid neid tõendina Saddam Husseini ohtlikkusest ja Iraagi sõjakäigu õigustusena. Märtsis 2003 teatas aga ÜRO Rahvusvaheline Aatomienergia Amet (IAEA), et „Giacomo paberid“ on valed ja Itaalia valitsus lükkas need ümber kui võltsingud.

Nagu Sunday Telegraphy juurdlus on tuvastanud, on Giacomo varjunime all tegutsev rahvusvaheline agent Prantsuse luureteenistuse palgalehel ja teenib 5000 dollarit kuus. Ta on kohtulikult karistatud petturi ja väljapressijana. (Siin kasutatud Sunday Telegraphy andmed on pärit 15. sept. Washington Times'ist.) Giacomo seletus, et Itaalia välisluurekeskus SISMI püüdnud teda, tema enda teadmata, ära kasutada valedokumentide levitamiseks, ei näi olevat leidnud palju uskujaid, vähemalt mitte väljaspool Prantsusmaad.

Nii palju prantslastest kui meie „suurematest liitlastest“.

Mis puutub Saksamaasse kui mõnede arvates „suuremasse liitlasesse“, kes tõttaks Ameerikale appi, kui vaid kutsuja oleks õige, siis piisab siinkohal ainult ühest lühikesest tsitaadist. Saksa suurimal liidumaal Põhja-Reinis Westfalis (PRW-s) samuti kui Brandenburgis ja Saksimaal on Schröderi valitsuspartei SPD viimastel valimistel nii palju hääli kaotanud, et kantsler on tõsiselt mures ületuleva-aastaste üldvalimiste pärast. See oleks PRW-s esimest korda viimase poolsajandi kestel, kui sotsiaaldemokraadid selles saksa rasketööstuskeskuses valitsusvõimu kaotaksid. Tööpuudus nendel liidumaadel ulatub kohati 20% lähedusse ja rahulolematus sotsiaaldemokraatidega süveneb seda enam, mida enam Schröder oma reformi-ettepanekuid trimmib ja friseerib. (Ta väldib aga järjekindlalt seda ainsat, mis võiks olla lahenduseks, nimelt tagasipöördumist Erhardi vabaturumajanduse juurde.)

Kui New York Times'i reporter Richard Bernstein Gelsenkirchenis (PRW-s) sondeeris sealsete töötute kaevurite suhtumist praegusesse valitsusse, ütles üks neist mitmete teiste heakskiidul:

„Ainus hea asi, mida Schröder on teinud, on et ta on hoidnud Saksamaa eemal Iraagi sõjast.“

Saksa- ja Prantsusmaa peamine erinevus meie „suuremate liitlastena“ näib niisiis seisnevat selles, et Schröder ei ole teadaolevalt püüdnud Bushi valitsust petta. Chirac seevastu näib Bushi kukutamiseks olevat valmis tantsu lööma vanakuradi vanaemaga.

Märkmed: