Eesti asub oma majanduse edukuse poolest 162 hinnatud riigi seas neljandal kohal ehk seal, kus vaid neli aastat tagasi platseerusid Ameerika Ühendriigid. Vägev USA on libastunud 12.-13. kohale, mida ta jagab Shveitsiga. Eestist eespool on ainult need vabaturumajanduse etalonid, kellest kaht esimest on hakatud kutsuma Aasia tiigriteks — Hong Kong ja Singapur —, pluss Luksemburg. Samas on Eesti koos Iiriga edestanud terve rea tippkümne hulka jõudnud uustulnukaid nagu Uus-Meremaa, Inglismaa, Taani, Island, Tshiili ja Austraalia ning jätnud selja taha ka teised Skandinaaviamaad, samuti Leedu (23) ja Läti (28) ning äsja Euroopa Liiduga ühinenud Kesk-Euroopa riigid nagu Poola, Ungari, Tshehhi Vabariik, Slovakkia ja Sloveenia. Põlistest mandri-Euroopa suurriikidest on parimini platseerunud Saksamaa (18), kuna Prantsusmaa on pidanud leppima 44. kohaga. Venemaa on 124. kohal.
Edetabeli tipus toimunud kohavahetused — nagu nt. Ameerika väljalangemine — tulenevad suurelt jaolt paljude riikide üleminekust vabaturuprintsiipidele nagu maksude alandamine, riigikulutuste kärpimine või konkurentsi soodustamine. Eestil on selles protsessis juhtiv koht, rõhutab WSJ toimetuseliige Mary Anastasia O’Grady, kirjutades:
„Aasta 2005 edetabel annab taaskordselt maailma kõige vabama majanduse tiitli Hong Kongile, kellele järgnevad Singapur ja Luksemburg. Kuid see on neljandale kohale tulnud Eesti, kes näitab, milles asi seisneb. See endine Nõukogude satelliit (?) on reformeerijatele mudeliks, mis määrab standardi, kui kiiresti on võimalik edasi jõuda liberaliseerimise rajal.“ (Vahemärkus: Teadagi ei olnud Eesti „Nõukogude satelliit“, vaid üks NSVL-i anastatud territooriumidest. Need kõik — nagu Kasahstan, Valgevenemaa jt. on WSJ-Heritage’i indeksi järgi mittevabad. Kirjutaja rõhutab, et USA eel tippkümnesse jõudnud riigid nagu Island, Taani, Austraalia jt. on USA-st ees mitte viimase mahajäämuse tõttu, vaid tänu oma edukamatele reformidele.
Kolumnist Donald Lambro väidab Washington Times’is, et just nende tegurite kombinatsioon oli süüdi USA väljalangemises indeksi tippkümne hulgast. Lambro kirjutab: „2002. a. massiivsed farmisubsiidiumid (A), millele a. 2003 järgnesid järsk tõus Medicare’i ravimikindlustuse kuludes (B) ja impordikitsendused (C) — need kõik teravdasid turuvabaduse piiranguid, mis takistasid USA-l saavutamast oma majanduskasvu optimumi,“ (WT, 13. jaan.) Nii (A) kui (B) tähistasid riigivõimu erakordset laienemist erasektori arvel, kuna (C) tähendas USA kaubapartneite konkurentsivabaduse piiramist.
Eesti seevastu pakub nii kodu- kui välismaistele investoritele rea soodsaid tingimusi. Eestis kehtib proportsionaalne tulumaks, mis on madalam kui paljudel teistel maadel. Taasinvesteeritud kasumid on koguni maksuvabad. Inflatsioon on madal ja sisemajanduse kogutoodangu kasvutempo (5,6%) on kolm korda kõrgem kui kogu eurotsoonis (2%). Ei ole ime, kui WSJ peab Eestit mudeliks kõigile reformijatele.
Indeks 2005 tõstab lõpuks esile majandusvabaduse jätkuvat kasvu kogu maailmas. Möödunud aasta kestel paranes 86 riigi hinne; 57 riigi hinne halvenes ja 12-l jäi see muutumata. Teine tähtis leid on tugev korrelatsioon jõukuse ja vabaduse vahel. Jaotatud kolme gruppi — (A) „täiesti vabad“, (B) „suuremalt osalt vabad“ ja (C) „suuremalt osalt mittevabad“ — näitasid arvud, et A-grupi kodanike per capita sissetulek oli üle kahe korra kõrgem kui B-grupil ja üle nelja korra kõrgem C-grupi omast.
„Vaesusel on oma ravim ja selle nimi on majanduslik vabadus,“ ütleb Wall Street Journal.