Lihula skandaalist on järsku otsekui Wiiralti vasegravüürist saanud graafiline illustratsioon Paul Goble'i kolmandale hoiatusele.

Pean siin silmas selle suure Eesti sõbra hiljutist analüüsi kolmest väljakutsest, mille ees Eesti seisab pärast Vene vägede lahkumist a. 1994. Nendest kõige ohtlikum on kolmas, nimelt — meie võimetus ise vastu astuda Vene hirmutuskampaaniale. Aga Moskva peale kaebamine Läänes, ütleb Goble (kes asus äsja Eestisse elama), tuleb Tallinnasse tagasi bumerangina, sest see vaid süvendab Läänes arusaama, et Eesti üleminek kommunismist demokraatiale ei ole olnud kuigi õnnestunud.

(Teised kaks ohtlikku väljakutset Goble'i järgi on 1) rahvusliku üksmeele ja ohuteadlikkuse vähenemine eesti rahva hulgas ning 2) Lääne toetuse äralangemine mulje tõttu, et nüüd on Eesti julgeolekuprobleemid lahendatud.)

Goble'i — endise Vaba Euroopa Raadio direktori — analüüsis on peidetult öeldud, et eestlastel endil tuleb leida õiged vastukäigud Moskvale ning mitte loota Lääne võimude interventsioonile nüüd, kus Eesti on ise osa Läänest ning kus NATO-l ja USA-l juhtub Lähis-Idas ja Aasias olema mõningaid olulisemaidki ettevõtmisi kui mängida lapsehoidjat Eestile või Lätile.

Sel taustal võib näha Juhan Partsi valitsuse toimetusi Lihulas ühe kontroversiaalse sõjamonumendi teisaldamisel nagu õnnetu Taani printsi Hamleti kuulsa monoloogi kordusetendust. Ja ma ei pea siin silmas mitte niivõrd monoloogi esimest värssi („To be or not to be, that is the question“) kuivõrd kolme järgnevat rida, mida tõlgin siin mälu järgi: „Kas õilsam on vaid vaimus kannatada / või tülilainte vastu relvad haarda / ja vastu rünnates nad kummutada...“).

Mida Goble kardab on see, et EV valitsusel ei ole mingit sihikindlat ega koordineeritud poliitikat venelaste poolt lansseeritud tülilainte omapoolseks vastustamiseks ega kummutamiseks.

Osa sellisest poliitikast peaks olema selge seisukoht sammude vältimiseks, mida Vene propagandatalitus võiks tõlgendada provokatsioonina... nagu nt. Saksa Wehrmachti lahingumundri jäädvustamine meie rahvusliku sümboolika kontekstis. Meie vabadusvõitluste ajaloost võib noppida mõningaidki sümboleid, mis defineerivad eestlaste visa olelusvõitlust ebaprovokatiivselt nagu seda teevad nt. sarvkiivrid viikingitele, tshakod ungari husaaridele või kukesuled itaalia bersaljeeridele.

On's meie muistse vabadusvõitluse tapper, Jüriöö mässu tuletungal, Vabadussõja frentsh või, jah, isegi soomepoiste suusamüts vääritumad sümbolid?

Muidugi eeldab selliste elementide mälestussambal kasutamine hoopis teistsugust kunstilist lähenemist kui mingi realistlikum lahingupildi edasiandmine Sinimägedelt või mujalt. Kuid see on juba küsimus, mille peab lahendama kunstnik.

Lihula intsident pakub välisilmale tarbetu provokatsiooni võimalust. Mida venelased ütlevad, seda me juba teame. Teistele võib aga Eesti käitumine näida lihtsalt hamletlik: „Kas on õilsam vaimus kannatada / või tülilainte vastu relvad haarda“? Või ei kumbagi? Vaid tülilaine pimeduse katte all lihtsalt „ära toimetada“? Ja kombes.

Kuid võibolla süü ei olegi valitsusel. Süü on ehk samba tellijail ja kujundajail, kelle arusaamas Eesti ajaloost ja iseseisvuse sümboolikast näib esinevat tõsiseid lünki.

Märkmed: