Kas meie maailm on hakanud tagurpidi arenema? Kas oleme teel tagasi 19. sajandisse, Hapsburgi, Bourboni ja Romanovi impeeriumide maailma, milles rahvusriigid olid määratud kaduma? Kas ei ole võimalik, et nüüd on tekkimas uued impeeriumid, mis paigutavad rahvusriigi mõiste hoopis uuele tasemele?
Need küsimused tõstatas USA endine välisminister ja presidentide peanõustaja dr. Henry Kissinger ühes äsjases Washington Post'i artiklis, mis vaatab kaugele edasi päevapoliitikast ja kirjeldab ta tulevikunägemust geostrateegilistes terminites, st. lähtudes jõudude vahekorrast peaosaliste vahel globaalses võimuvõitluses.
Kissinger on veendunud, et maailmapoliitika on keskendumas mitte enam Euroopale, vaid Aasiale (Hiina-Taivan, Põhja-Korea, Jaapan jne.). Ta ütleb, et Euroopa rahvad on lahti ütlemas oma riiklikest huvidest, loovutades osa oma suveräänsusest Euroopa Liidule (EL) ja kaotades võimet seda kaitsta omaenda jõudude ja iseseisva geostrateegiaga. See, ütleb Kissinger, tähendab rahvusriikide surma, nagu me neid tundsime enne II maailmasõda.
Kissinger jagab ilmselt briti kuulsa riigimehe, lord Palmerstoni vaadet, et „riikidel ei ole püsivaid sõpru, riikidel on vaid püsivad huvid“, ning et võime neid kaitsta, on suveräänse rahvusriigi peamisi tunnuseid. Ameerika Ühendriigid on selles tõlgenduses Kissingeri sõnul „traditsiooniline rahvusriik, mis määrab suveräänselt ise oma tegevuse eesmärgid ja modus operandi. Euroopa, kuigi vastuvõtlik ameerika popkultuurile, kaldub end siiski poliitiliselt identifitseerima selle varal, mis ei ole ameerikalik.“ Kissinger väidab, et Euroopa ei ole praegu veel võimeline defineerima kaht asja: esiteks, mis on Euroopa „riiklikud huvid“, ja teiseks, milline on tema rahvasteühine nägemus tulevikust. Seetõttu ei ole Euroopa veel võrreldav Aasias tekkinud suurriikidega. Neis asjus on Aasia Euroopast juba ees, arvab eksvälisminister, kirjutades: „Vene, Hiina, Jaapan ja India käsitavad rahvusriigi mõistet ikka veel nagu Ameerika ja Euroopa rahvad enne II maailmasõda. Nad ei hülga geopoliitikat, riiklike huvide primaati ega jõudude tasakaalu printsiipi. Ja kuna nende käsitus riiklikest huvidest on nii sarnane meie omaga, on Venemaa, Hiina, India ja Jaapani suhted meiega olnud palju vähem provokatiivsed kui mõne meie Euroopa liitlase omad.“ Sellest sarnasusest võib Kissingeri arvates olla kasu isegi Iraagi sõja lõpetamiseks. Ta jätkab: „Sest igaühel neist neljast riigist on huvi ära hoida USA lüüasaamist Iraagis: Indial tema arvuka moslemeist rahvusgrupi tõttu; Venemaal tema lõunapiire ohustava (kaukaaslaste) keeristormi tõttu; Jaapanil, kelle heaolu üleminekuperioodil olenes ja jätkuvalt oleneb liitlusest tugeva Ameerikaga; ning Hiinal, kes on veendunud, et parim tee stabiilse aastakümne saavutamiseks on partnerlus Ameerikaga.“ Eksvälisministri hinnangul olenevad USA koostöövõimalused nende riikidega sellest, kui tähtsaks nad Ameerikat peavad. Ning see omakorda oleneb sellest, kui edukalt USA Iraagi sõjast välja tuleb. Igatahes on nende nelja suurriigi „konsultatsiooni-protseduurid“ küllaldaselt töökorras ja piisavad, alustamaks Ameerikaga geopoliitilist koostööd (st. jõudude tasakaalu taotlemist), ütleb Kissinger. Talle teeb aga muret Euroopa, millel puudub vajalik ühtsus ja sihiteadlikkus transatlantiliseks koostööks samas vaimus. Kissinger kirjutab: „Institutsioonina hülgab Euroopa Liit tõenäoselt relvajõu kasutamise, välja arvatud teatud tingimuste, nagu näiteks ÜRO julgeolekunõukogu üksmeelne heakskiidu korral, mis liidu eriseisundi tegelikult tühistavad. Transatlantilise poliitika jätkumine oleneb sellest, kas ELi liikmed suudavad endale taasteadvustada oma ühist saatust.
Selle puudumisel on Atlandi riigid määratud ringi ekslema muutuvate konstellatsioonide vahel oma kitsaste rahvuslike või piirkondlike huvide kaitsel umbes nii nagu enne I maailmasõda.“ (WP, 9. juuli).
Henry Kissinger kuulub maailma tuntuimate geostrateegide hulka juba sestsaadik, kui ta 1970 ndate algul USA välisministrina veenis Nixoni valitsust alustama suhtlemist kommunistliku Hiinaga („käis välja Hiina kaardi“) ja arendama „rahuliku kooseksisteerimise“ poliitikat N. Liiduga. Tema äsjane analüüs maailma muutuvatest jõuvahekordadest illustreerib selle poliitika põhilisi ehitusplokke: eri rahvaste riiklike huvide defineerimist ja tasakaalustamist, vajaduse korral relvajõudu kasutades või sellega ähvardades.
Ühtlasi suunab see maailmapoliitika fookuse Euroopalt ära uutele jõukeskustele Euraasia mandril.
Euroopa hetkeseisund on eksvälisministri hinnangul vägagi ebamäärane. Vana manner seisab valiku ees: kas kujundada endast rahvusriik nagu USA (ja potentsiaalselt ka Venemaa, Hiina, Jaapan ja India) või jääda selleks sihituks konglomeraadiks, nagu ta praegu on — teisisõnu: kas jõuda edasi 21. sajandisse või langeda tagasi 19.-ndasse?
Ameerika päevikust: Henry Kissingeri maailm
Arvamus
TRENDING
