Ülemäärane usaldus Venemaa valitsejate vastu on ameeriklasi vähemalt kolm korda ninapidi vedanud. Kahtlemata on Venemaal olemas mõningad demokraatia välised tunnused, kuid tõeliseks demokraatiaks vajalikku infrastruktuuri ei ole seal rohkem kui mõnel tüüpilisel araabia monarhial. On aeg, et Bushi valitsus lakkaks teesklemast, nagu oleks Venemaa USA võrdväärne partner. USA ametlik välispoliitika on püüdnud hoida seda näidendit lavalaudadel Mihhail Gorbatshovi ajast peale.

Aukartusest Moskva vastu viivitas näiteks eelmine president Bush Balti riikide taasiseseisvumise tunnustamisega a. 1991 ka veel siis, kui Island ja mitmed teised riigid olid meie vabanemist tervitanud. Boriss Jeltsini ajal hoidsid seda maskeraadi elus president Clintoni mõlemad Venemaa „eksperdid“, asepresident Al Gore ja riigisekretäri asetäitja Strobe Talbott. Nende sinisilmne usaldus totaalselt ettearvestamatu Jeltsini vastu kuulub Guinnessi rekordite raamatusse. Hooveri instituudi nimekas kremlinoloog Arnold Beichman iseloomustab Jeltsinit Washington Times'is: „Ainult üks psühhiaater, mitte poliitikateadlane, suudab ära seletada, kuidas Jeltsin pooleteist aasta jooksul võis ametisse nimetada viis erinevat peaministrit.“

Kuivõrd on paranenud USA arusaamine Venemaa valitsejatest sest saadik, kui president Franklin D. Roosevelt (FDR) a. 1945 Ida-Euroopa Stalinile kinkis? FDR'i jumaldavat suhtumist Stalinisse (ja iseendasse) kirjeldas Külma sõja peastrateeg ja USA nn. tõkestuspoliitika (containment policy) arhitekt George F. Kennan ühes oma artiklis a. 1960 järgmiselt: „(Oli hästi teada) president Roosevelti veendumus, et kuigi Stalin on üks võrdlemisi raskepärane kuju (a rather difficult character), on ta põhiliselt samasugune nagu iga teinegi inimene; ainus põhjus, miks temaga seni on olnud raske läbi saada, on see, et kellelgi ei ole olnud vastavat isiksust küllaldase kujutlusvõime ja usaldusega tema õigeks kohtlemiseks; et Lääne pealinnade arrogantsed konservatiivid on teda alati jämedalt eemale tõrjunud ning et küllap ta ideoloogilised eelarvamused kaovad ja Lääne koostöö Venemaaga osutub kergesti saavutatavaks, kui Stalin saab vaid tunda FDR'i taolise isiksuse võlujõudu.“ Sellele lisab Kennan: „Rooseveltil ei olnud absoluutselt mingit alust sedalaadi oletuseks. See oli niivõrd lapsik, et see õieti ei olnud väärt üht FDR'i-taolist riigimeest.“ (WT, 23. veebr.).

Nagu Stalini ajal, nii puudub Venemaal ka nüüd see infrastruktuur, ilma milleta demokraatia pole mõeldav. Washington Post'i kolumnist Anne Applebaum loetleb selle olulisemate koostisosadena valitsusest sõltumatut eraettevõtlust, sõltumatut meediat, sõltumatut valimis-süsteemi ja eelkõige valijaskonda, kes julgeb otsust langetada sõltumatult riigivõimust. Ilma sellise all-struktuurita on USA-l võimatu demokraatiat eksportida ükskõik millisele maale, olgu selleks Venemaa või Iraak. Meil ei maksa teeselda, nagu oleks demokraatia seal juba kohale jõudnud, rõhutab Applebaum ja jätkab: „Venemaaga oleme kaks korda selle vea teinud. Esimest korda, kui Bill Clinton liiga vara kutsus Boriss Jeltsini demokraatide klubisse. (Teist korda, kui) George W. Bush — olles Putinile 'sügavalt silma vaadanud' — pidas teda usaldusväärseks. Mõlemal oli hiljem piinlik, et nad olid usaldanud inimesi, kes nende väärtusi ei jaga, ja tekitanud vene rahvas kahtluse, et kas see ikkagi on demokraatia, mida ameeriklased ütlevad omavat.“ (WP, 10. märts).

Siit moraal: hoidugem sinisilmsusest suhtlemisel Putiniga, kes võib nüüd Venemaad valitseda nagu Lähis-Ida monarh veel neli (ja võibolla koguni seitse) aastat!

Märkmed: