Alates 1. oktoobrist kaob eetrist USA eestikeelne teabeteenindus — st. niihästi Ameerika Hääle kui ka Raadio Vaba Euroopa igapäevane uudistesaade kümnele Ida Euroopa rahvale, kaasa arvatud Balti riigid. Leheteateil on põhjus mitte majanduslik, vaid „strateegiline“. Ameerika Hääl (VOA) saab küll summasid juurde, kuid need lähevad Lähis- ja Kaug-Ida saadete laiendamiseks. Samas on see vaikivaks tunnustuseks, et Ida-Euroopa rahvad ei vaja enam „Ameerika treenerit“ demokraatia ja turumajanduse juurutamisel.

Eesti saated algasid New Yorgist 3. juunil 1951 diplomaadipoja Kaarel Robert Pusta juhtimisel. Kaks aastat hiljem viidi Pusta üle Münchenisse, kus oli asutatud VOA Euroopa filiaal. USA operatsiooni juhiks Washigtonis sai ajakirjanik Jaan Kitzberg. Neli aastat töötasid mõlemad toimetused viljakas koostöös, kuid a. 1958 Müncheni filiaal likvideeriti kahetsusväärsel põhjusel: Ameerika raadiosaateid Ida-Euroopasse oli hakatud süüdistama Ungari mässu õhutamises sügisel 1956. Kuigi süüdi võis olla Vaba Euroopa Raadio pigem kui VOA, pandi Ameerika Hääl Münchenis kinni tõenäoselt kurjade kongresmenide rahustamiseks.

Töötasin Müncheni toimetuses 4 aastat (1954—58) ja hiljem Washingtonis 18 aastat (1974—92), kirjutaja teadustaja-toimetajana ja viimati juhatajana. Nende aastate jooksul elas VOA-Eesti osakond läbi kolm teravalt erinevat faasi. Alguperiood kattus üldiselt Jaan Kitzbergi ametiajaga (1951—74), mille kestel nii toimetus kui väliskaastööliste võrk koosnes paljudest kutselistest ajakirjanikest — USA toimetuses peale Kitzbergi veel Pedro Krusten, Voldemar Veedam, Harald Parrest, Elmar Simm, Mall Jürma; Müncheni toimetuses Karl Kesa ja Adelaide Lemberg. Sel perioodil ei olnud Eesti osakonnal veel järelkasvu-muresid. Toimetusliikmete veatu eesti keele oskus oli endastmõistetav. Kuid 1970. aastate algul, mil VOAga uuesti liitusin, avanes silmale sootuks teine pilt.

„Vana kaardivägi“ oli üksteise järel tõmbunud erru või surnud. Oli alanud otsekui lõputu värbamisvõitlus, mis ühtlasi oli võitlus saadete keelelise puhtuse eest. Seitsmekümnendail osutus veel võimalikuks värvata mõningaid hea keelelise ettevalmistusega tööjõude nagu kirjanikud Ilmar Külvet ja Aarand Roos. Kuid mõnedki kandidaadid osutusid pettumuseks. Ligi kümne aasta vältel palgatud seitsmest toimetusliikmest (kelle hulgas oli küll helikunstnikke, üliõpilasi ja isegi üks kirjanik (!), kuid mitte ainsatki ajakirjanikku) jäi toimetusse püsima ainult üks.

See raske aeg lõppes 1980-ndate keskel, kui toimetus sai esimese Tartu Ülikooli lõpetanud keeleteadlase. Sellele järgnesid mitmed hea kodumaise ettevalmistusega tööjõud sedamööda, kuidas Nõukogude võim kodumaal murenes ning üha rohkem inimese Läände pääses. Lõpuks oli jälle võimalik eetrisse saata uudiseid ja kommentaare ajakohases eesti keeles ja teadmises, et oleme kuulajaskonnaga taas „samal lainepikkusel“.

Illusteerigu seda väike näide. 1988.a. jõulu eel teatasime kuulajatele, et igaüks, kes meile kirjutab, saab vastutasuks Juhan Aaviku „Hoia Jumal Eestit“ noodi. See vallandas ootamatu reageeringu: toimetusele hakkas voolama kirju enneolematul hulgal. Varem olime saanud vaid paar kirja kuus, nüüd saabus neid sadade kaupa! Au selle aktsiooni algatamise eest kuulus tollasele toimetusliikmele Harry Verderile.

Teatasime siis, et meie aastakümneid kestnud töö — teenida eesti rahvast objektiivse teabega — oli „kümnesse“ läinud. Seda kinnitab nüüd ka nende saadete siirdumine ajalukku.

Hüvasti, VOA! Su töö on tehtud.

Arvamus

TRENDING