Prantsuse Kommunistlik Partei (PKP) oli II maailmasõja järel oma maa kõige suurem poliitiline organisatsioon, suurelt osalt tänu oma põrandaalusele tegevusele vastupanuliikumises Saksa okupatsiooni aastail 1940-45. Rahu saabudes viis Prantsuse valitsus läbi massiivse tööstuse, pankade jt ettevõtete riigistamise peamiselt PKP eestvõttel. Nüüd on oluline osa sellest tühistatud. Pime, kuid õiglane jumalanna Justitia on viimaste aastate vältel jaganud PKP-le kolm masendavat hoopi.
Ta on kaotanud ca 80% oma esindusest Rahvusassamblees (parlamendi alamkojas); 90% oma liikmeskonnast, samuti oma mõjurikka sõjajärgse positsiooni prantsuse (ja tegelikult kogu Euroopa) tooniandva kultuuri-eliidina, mis nt. sageli mõjutas Nobeli kirjanduse- ja rahuauhindade määramist. Äsjastel presidendivalimistel sai PKP kandidaat vähem kui 2 % häälte üldarvust.
Kõige valusamaks löögiks oli PKP-le aga ilmselt N. Liidu toetuse (2 miljonit dollarit aastas) kaotus, mille Moskva lõpetas a 1990. See on sundinud parteipealikke kaaluma oma luksuslike peakorterite hinnaliste kunstiesemete oksjoneerimist, sh Marcel Duchampi „Vurrudega Mona Lisa“ ja Fernand Legeri fresko „Vabadus, ma kirjutan su nime“. Enamik neist kultuurivaradest on aga parteitruude kommunistide looming ja võib kergesti kuuluda sellesse keldrikategooriasse, mida Aeg (st. koi ja rooste) rikub.
„Nii kaob maailma hiilgus“ (Sic transit gloria mundi), ütlesid vanad roomlased. „Minu tarkus saab kogu maailma tarkuseks,“ ütles seevastu prantsuse marksistlik luuletaja Paul Eluard. Ta oli nii kindel kommunismi universaalses headuses, et julges ennustada selle retseptsiooni isegi rinnalaste hulgas, kirjutades:
„Ja ma olen tark iga imiku / ja tema ema sillmis/ Ja minu armastuse nisu / Annab tarkust kõigile inimestele.“ (1949).
Vasakpoolne maailmavaade hakkas Prantsusmaaal kandepinda kaotama 1980-ndail, president Francois Mitterandi valitsusajal. Sotsialismi lipu all kandideerinud Mitterand lõpetas ettevõtete natsionaliseerimise, nii et tagantjärele öeldakse nüüd, et tegelikult tema oli see, kes „tappis prantsuse sotsialismi“. Sellest hoolimata on Prantsusmaa tänini üks kõige sotsialistlikumaid heaoluriike Lääne-Euroopas, mille nõrkused on halvanud ta majanduskasvu ja tekitanud ebaloomulikult kõrge tööpuuduse – 8% -10%.
Washington Post’i kolumnisti George Will’i hinnangul muudavad heaoluriigi nõrkused ühiskonna lapsikuks. Will kirjutab: „(Heaoluuriigid) on infantiliseerivad, sest on lapsik tahta mingit eesmärki tahtmata luua vahendeid selle saavutamiseks, ja inimesed, kes ihaldavad heaoluriiki, kalduvad üha enam hoiduma neist raskustest, mis on vajalikud selle rahastamiseks.“ (WP, 20. mai.)
Nende ridade kirjutamisel ei ole veel selge, kui suureks kujuneb kommunistide rühm uues 577-liikmelises Rahvusasssamblees. Senises rahvaesinduses oli neil 21 kohta, uues võib vaatlejate hinnangul olla vast 15. See oleks vaid kauge kaja nende hiilgepäevadest 1970-ndail, kui parteifraktsioon tõusis 86 liikmeni.
Pretsedenditu on aga parempoolsete võit – esimene kord poole sajandi kestel, kus sama partei jääb võimu juurde – antud juhul: võiduka uue presidendi, Nicolas Sarkozy UMP (Rahvaliikumise Liit) juhtimisel, kes valitses ka eelmise presidendi Jacques Chiraci ametiajal.
See oli Prantsuse rahva vastus Paul Eluardi naiivsele lapseusule kommunismi hiilgusesse. Eluard ennustas 58 aastat tagasi: Minevikus on veel vaid varjud / Tulevikus ei ole enam vaenlasi…“ (1949).
Tõenäosem on, et PKP-l ei ole enam tulevikku. Jäävad veel vaid varjud.
Ameerika päevikust: Sic transit
Arvamus
TRENDING
