Juuli lõpul kirjeldasid kaks vasakule kalduva Brookingsi instituudi eksperti – Michael O'Hanlon ja Kenneth Pollack – oma muljeid uue võimendusoperatsiooni tulemustest kohapeal kogutud teabe põhjal, nentides Washington Times’is: „Analüütikutena, kes on teravalt kritiseerinud Bushi valitsuse mannetut Iraagi-poliitikat, olime oma Iraagi-reisil üllatunud sealsetest edusammudest ja nende potentsiaalist anda tulemuseks kui mitte just võitu, siis ometi vähemalt sellist stabiilsust, millega nii meie kui iraaklased saame ära elada...Iraagi lahinguväljadel on sündimas piisavalt head selleks, et Kongress asuks kavandama (sõjaliste) operatsioonide jätkamist vähemalt aastasse 2008.“ (WT, 7. juuli.)
Siin peitubki olukorra problemaatika – mitte Iraagis, vaid Washingtonis, Kongressis. Sama lehe juhtkiri selgitab: „O'Hanlon ja Pollack tulid oma Iraagi-retkelt tagasi veendununa, et sõjarindel on saavutatud tähendusrikast edu, kuid et veel on hulk tööd teha poliitilisel tasandil.“ Times’i juhtkiri rõhutab: „Poliitiline kalkulatsioon Iraagis on väga erinev sõjalisest. Paljud demokraadid on jõudnud otsusele, mis meie arvates on nonsenss – et Iraak ei olegi üks osa laiemast võitlusest islamiterrori vastu.“ Leht peab siin esmajoones silmas demokraate Kongressi Esindajatekojas, kes valitsuse uue võimendus-strateegia tõttu on sattunud mõnevõrra iroonilisse valgusse.
Võimendus-strateegia (surge) on ju osutunud kiilu löömiseks demokraatide kogu aasta kestnud kampaaniasse Ameerika vägede väljatõmbamiseks Iraagist. Tulipunktis on eelkõige tähtpäeva määramine, milliseks Ameerika väeosad peavad olema koju toodud. See küsimus muutub aga sisutühjaks, kui kindral Petraeuse edu võimendusoperatsiooni elluviimisel jätkub ja suudab küllaldasel määral imponeerida nendele rahvasaadikutele, kes seni on olnud operatsioonide lõpetamise küsimuses kahevahel.
Vaid paar kuud tagasi deklareeris Senati demokraatide juht Harry Reid, et „oleme sõja kaotanud“. Teised demokraadid Esindajatekoja spiikeri Nancy Pelosiga eesotsas on demobiliseerimiseks välja pakkunud mitmesuguseid tähtpäevi 2008. a kestel. Väljatõmbumise tähtpäeva määramiseks on toimunud kaks vastakat hääletust. Esindajatekoda pooldas tähtpäeva määramist häältesuhtega 218:212; Senat seevastu lükkas selle tagasi 50:48-ga.
Kriitilise tähtsusega on aga tähtpäev, mida pinevusega ootab nii Kongress kui ka kogu Ameerika rahvas. Selleks kujuneb kindral Petraeuse aruanne Kongressile võimendusoperatsiooni tulemustest. Ta on lubanud selle esitada septembri keskpaiku. Demokraadid ei ole seni suutnud jõuda üksmeelsele otsusele väljatõmbumise tähtpäeva määramisel ja nüüd on Kongress kuu lõpuni suvepuhkusel. Nii ei ole loota, et Iraagist väljatõmbumise küsimus mingi kiire lahenduse leiaks.
Võib aga ennustada, et Petraeuse aruandel on tõenäoliselt purustav mõju. Kui see kujuneb negatiivseks, hävitab see lõplikult president George Bushi nishi ajaloos; kui aga positiivseks, lõhestab see demokraatide partei nendeks, kes pooldavad võitu, ja nendeks, kes pooldavad kaotust. See pole just meeldiv valik.