Viimastel nädalatel ja kuudel on Ida ja Lääs astunud paari sammu võrra lähemale avalikule konfrontatsioonile. Nii Kreml kui ka London ja Pariis on loonud (või loomas) uusi ametikohti, mis võivad drastiliselt muuta nende maade välispoliitikat ning NATO ja Euroopa Liidu (EL) senist struktuuri.
10. jaanuaril nimetas Vene president Vladimir Putin väikepartei „Õiglane Venemaa“ juhi Dmitri Rogozini Venemaa suursaadikuks NATO juurde. Oktoobris sai EL-i allikaist teatavaks, et Briti ekspeaminister Tony Blair asub tulevast aastast alates ametisse kui EL-i pikema-ajaline president, lõpetades seega senise tava valida EL-ile uus president iga kuue kuu tagant. Ühtlasi nõustub Blair teenima vastselt loodud positsioonil – „Euroopa rahusaadik Lähis-Idas“. Ja novembris teatas Prantsuse president Nicolas Sarkozy, et tema maa on nüüd valmis ühendama oma kaitsejõud NATO omadega, kui USA soostub andma Euroopale (st. Pariisile) juhtiva koha NATO vägede struktuuris.
Nende kolme sammu potentsiaal on selgesti maailma-poliitiline, kuid Rogozini määramine on ühtlasi omajagu mõistatuslik. Washington Post’is kirjutab lehe Venemaa ekspert Peter Finn: „Rogozinil on olnud eriti pinevad suhted Balti riikide – Eesti, Läti ja Leeduga –, kes kõik on NATO liikmed, tulenevalt tema süüdistusest, et need riigid kiusavad taga oma vene rahvusvähemusi. Aastal 2004 keeldus Läti andmast talle sissesõiduviisat, kuna ta ütles, et Lätist on saanud huligaanide ja lindpriide kodumaa, kus need maksavad kätte meie sõjaveteranidele ja meie lastele, sulgedes venekeelseid koole. Rogozin süüdistab, et Läti juhtkond on natsid,“ kirjutab Washingtoni suurlehe korrespondent.
Rogozin on ise deklareerinud, et NATO suursaadikuna peab ta oma esmaseks ülesandeks töötada vastu Lääne kaitse-alliansi laienemisele ida poole, praegusel momendil eelkõige Gruusiasse, kus Venemaal on „rauad tules“ uute Moskva satelliitide loomiseks Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse. See on loogiline eesmärk mehele, kes ei ole oma vaenu Venemaa piiririikide, sh. Balti riikide vastu kunagi varjanud.
Kuid mõistatuslik on küsimus, kas Putin tõesti loodab sellise suhete teravdamisega taastada Nõukogude süsteemi. Või on olukorra seletus hoopis lihtsam, nagu Peter Finnile ütles Moskvas vene ajakirjanik Aleksandr Golts: „Rogozin on võimekas juht (st. konkurent) ja tema ametisse nimetamise esmaseks eesmärgiks oli saata ta Moskvast välja,“ (WP, 11.01.) Lühidalt: Rogozin hakkas Putinile närvidele käima.
Briti ekspeaministri Tony Blairi saduldamine uudsete ametikohustustega Lähis-Idas näib seevastu olevat toimunud lahtiste kaartidega EL-i kõrgeima juhtkonna algatusel ja Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy aktiivsel õhutusel. Londoni päevalehe Daily Telegraph andmeil tegi Sarkozy jaanuari teisel nädalalõpul EL-i ministrite nõukogule vormilise ettepaneku kinnitada Blair liidu esimeseks normaal-kestusega presidendiks – ehk, nagu leht ütleb – „ametisse, mis teeb temast kõige tähtsama kuju Euroopa Liidu poliitikas“.
Volitused oma erakorraliseks rahumissiooniks Lähis-Idas sai Blair (samuti Telegraphy andmeil) suurriikide erikomisjonilt, nn. „Kvartetilt“, millesse kuuluvad ÜRO, Euroopa Liit, USA ja Venemaa. „Kvartett“ on juba mõnda aega otsinud teid ja võimalusi Lähis-Ida vaenutegevuse lõpetamiseks, kuid seni tulemusteta.
Prantsusmaa osa kohta selles missioonis kirjutab lähemalt Wahington Post’i välispoliitika ekspert Jim Hoagland: „President Nicolas Sarkozy käsitab oma maa kaitsejõudude täielikku NATO-sse integreerimist osana Prantsuse relvajõudude põhjalikust reformist ... ning Euroopa Liidu sõjaliste võimete kui ka Euroopa ja Washingtoni kaitsepoliitiliste suhete strateegilisest reorienteerumisest. /.../ Oma novembrikuisel külaskäigul Washingtoni avaldas Sarkozy Ameerika ametiisikuile, et ta on juba otsuse NATO-ga taasühinemiseks langetanud – kui Ühendriigid aktsepteerivad Euroopa osakaalu laiendamist transatlantilist kaitsepoliitikat puutuvates otsustes.“ (WP, 2. dets.)
Niisiis esindavad Dmitri Rogozin ja Nicolas Sarkozy kaht teineteisele risti vastu käivat seisukohta Euroopa julgeoleku küsimuses: üks, et NATO on tarbetu ja kahjulik; teine – et NATO-t tuleb laiendada ja tugevdada.
Nagu öeldud, maailm näib olevat sammukese lähemale astunud konfrontatsioonile.
Ameerika päevikust: Ida ja Lääs 2008
Arvamus
TRENDING
