Lootus sellele sai mõningal määral kinnitust ka meedias. Veel 1. mail kirjutas nt. iiri ajaleht The Irish Times: „Meie vaatame Hispaania pommirünnakutele kui millelegi, mis on tabanud meid kõiki. See kollektiivne tunne määrab meie tulevased otsused.“
See tsitaat meenutab 5. mai Washington Times’i järgi ka prantsuse suurima päevalehe Le Monde’i pühalikku deklaratsiooni pärast 11. septembri 2001.a. tragöödiat USAs, et „nüüd oleme me kõik ameeriklased“. Aga võib küsida: kui kaua kestavad need vagad kaastundeavaldused, kui neile ei lisandu konkreetseid tegusid? Washington Times’is ironiseerib konservatiivne kolumnist Cal Thomas iiri lehe „kollektiivse tunde“ üle, kirjutades: „Kas see ongi siis põhjus, miks Hispaania tõmbas oma väeosad Iraagi koalitsioonist välja? Kas see ongi siis põhjus, miks Prantsusmaa, Saksamaa ja Inglismaa ei näi olevat suutelised või tahtelised toime tulema oma assimileerumisest keelduvate islami vähemusrahvustega, eriti selle fraktsiooniga nendest, kes nõuab Islami Uniooni loomist — vajaduse korral jõu abil?“ (WT, 5. mai.)
Thomase iroonia on ilmselt mõeldud ettheitena USA NATO-liitlastele, kes ei ole sugugi tiivustatud Ameerika võitlusvaimust rahvusvahelise terrorismi tõrjumisel, vaid soovitavad terroristide talitsemiseks piirduda vaid läbirääkimiste või halvimal juhul kohtuprotsessidega. Muidugi on mandri-Euroopa suurriikidel selliseks hoiakuks vägagi arusaadav põhjus: rahapuudus. Sestap ka nende kaitsejõudude aegunud relvastus, ebapiisav eelarve ja puudulik lahinguvalmidus.
Briti analüütik Robin Harris, endine Margaret Thatcheri valitsuse kaastööline, näeb praeguses olukorras eelkõige Briti peaministri Tony Blairi hamletlikku kõikumist kahe teineteist välistava stsenaariumi vahel. Blair püüab ühelt poolt Euroopa juhte rahustada sümboolsete toetusavaldustega Euroopa Liidule; samal ajal vannub ta aga ka truudust president Bushile ja angloameerika jätkuvale koostööle, kirjutab Harris ameerika kuukirjas The American Spectator, jätkates: „Sellisel rahustamispoliitikal (appeasement) ei ole ühelgi juhul mingit mõtet. Prantsusmaa sõjaline jõud on alla käimas, Saksamaa on psühholoogiliselt halvatud oma häirivast patsifismist, Benelux (Belgia Holland-Luksemburg) on tähtsusetu, Hispaania ei ole usaldatav. Ameerika juhipositsiooni, kui see on resoluutne, toetavad Itaalia (tõenäoliselt) ja (ELi) uued liikmed (entusiastlikult). Kuid kriitilise tähtsusega teguriks selles kõiges on Inglismaa — Euroopa ainuke sõjaliselt tähtis jõud, mida hoiab ülal Euroopa suuriikide seas ainuke õitsev majandus.“ (TAS, mai 2004).
Ei ole kahtlust, et lähema aasta jooksul oleneb palju Inglismaast — niihästi Euroopas kui Ameerikas. Juba 10. juunil langeb esimene otsus Tony Blairi kõlblikkuse kohta Briti peaministrina. Sel päeval toimuvad Suurbritannias nimelt kohalike omavalitsuste ja Briti euroliidu esinduse valimised. Viimased rahvaküsitlused näitavad, et valitsuserakond Labour on 17 aasta madalseisus ja et 40% leiboristidest kavatseb kasutada seda hääletust oma pettumuse signaliseerimiseks Blairi valitsusele. Inglaste rahulolematuse peapõhjuseks on tunne, et Blair ei ole saanud president Bushilt küllaldast tunnustust Briti sõdurite vereohvrite eest Iraagi sõjas. Ehk nagu ütleb Briti Alamkoja kaitseküsimuste komisjoni esimees Bruce George: „Et Blairil ei ole kuigipalju mõju (USA Iraagi-poliitikale), paneb see meid küsima: mille eest peab tema ja Briti rahvas maksma nii kallist hinda?“
Sel taustal võivad 10. juuni valimised osutuda referendumiks Briti osaluse kohta Iraagi sõjas. Isegi siis, kui Labour säilitab oma edumaa konservatiivide ees, võib ta osakaalu jätkuv langus võimendada sõjavastaste häält üle kriitilise piiri. Ja sellega võib hakata lahti rulluma too halvima võimaluse stsenaarium — Inglismaa lahkumine Iraagi koalitsioonist.
Kuid kas saab USA jätkata võitlust Iraagi demokratiseerimise eest ilma Inglismaata?