TI aastabilansis (Corruption Perception Index 2003) on kümnest kõige korruptsioonivabamast riigist üheksa „valged“ (ainus „mittevalge“ on Singapur), kuna korruptsioonist kõige rikutumad kümme asuvad kõik nn. „kolmandas maailmas“.
Susan Sontagi vähktõve-laim peaks eriti solvama Skandinaavia riike, sest Soome, Island ja Taani on TI aastatabelis vastavalt esimesel, teisel ja kolmandal kohal ning Rootsi on kuues ja Norra üheksas. Ülejäänud tippkümnesse kuulujad on Uus-Meremaa, Holland, Austria ja Shveits. Ühendriigid on pidanud leppima 18. kohaga.
Riikide seas, kus korruptsioon kõige enam lokkab, seisab esikohal Bangladesh, teisel Nigeeria, kolmandal Haiti ning ülejäänud on Paraguai, Birma, Tadzhikistan, Gruusia, Kamerun, Aserbaidzhaan ja Angoola.
Mis selles indeksis erilist tähelepanu pälvib, on korruptsiooni ilmne korrelatsioon vaesusega. Bangladesh ja Haiti on teatavasti maailma vaesemaid riike ja palju paremat ei saa öelda ka nende kaheksa grupikaaslase kohta. Mõtlemapanev on asjaolu, et just need riigid naudivad suurimat toetust Maailmapangalt ja Rahvusvaheliselt Rahandusfondilt (Bangladesh on välisabi saajatest suuruselt kolmandal kohal).
Maailmapanga arvestuse kohaselt on kümme suurimat toetuse saajat 37 aasta jooksul suutnud tõsta oma kodanike keskmist per capita aastasissetulekut 117-lt dollarilt vaid 124-le dollarile. Samas ajavahemikus kasvas aga korruptsioonivabas Lõuna-Koreas aastane per capita sissetulek 1325-lt dollarilt 14.000-le. Ja ometi oli Lõuna-Korea 1960-ndatel samasugune arengumaa nagu Bangladesh või Haiti!
Sihtasutuse „Heritage“ analüütik Ana Eiras küsib: miks ei ole kaua kestnud massiivne välisabi andnud nendes maades mainimisväärseid tulemusi, ja vastab ise Washington Times’is:
„Peamiselt seetõttu, et abistatud valitsused ei ole suutnud korrigeerida oma ruineeritud majanduse peamisi põhjusi — korruptsiooni, majandussurutist, nõrka kohtukorraldust ja võtmetähtsusega tööstuste ülemäärast riigistamist“ (WT, 22. sept.)
Neist Maailmapanga ja TI andmeist võib teha järelduse, et rahvaste vaesus ei ole mitte valge rassi poolt peale surutud needus („vähktõbi“, nagu ütles Susan Sontag), vaid suurel määral nende endi poolt valitud saatus. Muidudgi võivad lääneriikide oma huvid kord või teine arengumaade progressi takistada (nagu näitas Maailma Kaubandusorganisatsiooni viimase konverentsi luhtumine Cancunis), kuid sellega teevad nad vaid iseendile kahju — nagu ka piiramatute laenude ja annetustega.
„Raha paneb rattad käima,“ ütleb laulusalm. Kuid distsiplineerimatu raha kühveldamine korrumpeerunud diktatuurimaadesse võib ka arengurattad seisma panna.