Mõlemad pooled on teadlikud, et Iraagist võib oleneda see, kes saab USA järgmiseks presidendiks. Kuid nad lähevad teravalt lahku selles, mida Ameerika rahvas (nende arust) tahaks kuulda ja mille eest ta oma hääle annaks 2. novembri presidendivalimistel.
Kerry leer on võimendanud oma läkituse selle lühivormelini, mille eelvalimistel pakkus suure eduga välja (hiljem läbikukkunud) Howard Dean: „Iraak on vale sõda valel ajal, vales kohas ja valedel põhjustel.“ Läkituse tuumikuks on kõigi sõjavastaste üksmeelne veendumus, et Bush on Iraaki minnes Ameerika rahvale valetanud.
Vabariiklaste süüdistuseks Kerry vastu on mitte niivõrd see, et mitmeid tema üksteisele vastukäivaid seisukohti võib samuti valeks lugeda, kuivõrd see, et ta sage seisukohtade vahetus („flip-flop“) on halvanud Iraagis võitlevate sõdurite moraali ning olnud abiks USA vaenlastele — väide, mis läheneb süüdistusele riigireetmises. Tsiteerin Washington Times'ist tuntud konservatiivse kolumnisti Cal Thomase vaadet: „Demokraatide presidendikandidaat John Kerry on saanud hakkama millegi meie maa jaoks väidetavalt unikaalsega. Ta on suutnud hääletada vastu kahele käimasolevale sõjale, saboteerinud Ühendriikide eesmärke ning pakkunud abi ja soosingut jõududele, kes tapavad Ameerika sõdureid ja röövivad Ameerika eraisikuid.“ (WT, 22. sept.)
Senaator Kerry retsept Iraagi sõja lõpetamiseks ei ole valimiskampaanias palju muutunud. Kolumnist Donald Lambro võtab samas lehes Kerry positiivsed ettepanekud kokku järgmiselt: „Laiendada (sõjale) rahvusvahelist toetust, hoogustada Iraagi enda üksuste väljaõpet, kindlustada (Iraagi rahvaesinduse) valimiste toimumine tuleva aasta algul ja suunata ülesehitusprojektide jagamine rohkem Iraagi oma ettevõtjatele.“ Ja Thomas lisab: „Kuid Bush on kõike seda juba teinud ja Kerry ei ole näidanud, et tema samu asju paremini teeks.“ (WT, 23. sept.)
Septembri keskpaiku jõudis Kerry ajutrust veendumusele, et presidendiks saab tõepoolest see kandidaat, kelle Iraagi-poliitika vastase oma üle trumpab. Võitev seisukoht peab „laserkiire täpsusega“ keskenduma mitte terroritõrje sõjale, vaid sellele, mis Bushil on Iraagi taasülesehitamise töös viltu läinud. Selle läkituse teravdamiseks vahetas Kerry kolmandat korda välja oma kampaaniastaabi peapropagandistid, tuues sisse rea eelmise presidendi Bill Clintoni tippnõustajaid nagu James Carville ja Paul Begala. Uus fookus peab esile tõstma nt. puudujääke ja siiani saavutamatut Iraagi kaitsejõudude väljaõppes ja maa eri osade turvamises ning rõhutama, et Iraak on sõda terrorismi vastu tegelikult kahjustanud. Mida siis teha?
Washington Times'i rändav toimetaja Arnold de Borchgrave (kes küll ei kuulu Kerry meeskonda) ütleb olevat ses küsimuses usutlenud viie tähtsama Euroopa riigi juhte ja leiab nad olevat ühte meelt järgmises: „Ükskõik, kas Valgesse Majja pääseb Bush või Kerry, vajab maailm suurte demokraatiate kokkutulekut tippkonverentsiks, mis töötaks välja ühise strateegia (terroristide) ülemaailmse väljakutse vastustamiseks. Sõda terrorismi ja islami usurpeerinud terroristide vastu on vaid üks osa ühisest lähenemisest 1) Lääne demokraatiate kaitsmisele ja 2) Araabia maailma abistamisele viimase pääsemiseks vaesusest, meeleheitest ja allaandmisest.“ (WT, 22. sept.)
Igal neist viiest Euroopa riigist olevat Iraagis silmapaistvaid varasid, ütleb de Borchgrave. Nende soov maailma tippkonverentsi korraldamiseks paneb aga küsima: miks ei ole nad seni selleks mingeid samme astunud? Vaatlejate andmeil on kaks kolmandikku Iraagi territooriumist ja kolm neljandikku tema elanikkonnast siiski juba rahustatud tsoonides.
Järgnevate nädalate võitlustest võib selguda Iraagi rahva seisukoht oma maa tuleviku asjus. See võib ka otsustada, kumb saab USA presidendiks, kas Bush või Kerry.