Ei ole kuulda olnud, et Põhja-Atlandi (NATO) kaitsealliansi liikmesriigid oleksid murest murtud oma maksutulemite raiskumineku pärast. Ent kes tunneb suurt muret, on Vene kaitseminister Sergei Ivanov. Nagu ta 14. aug. Peterburis külas viibivale USA kaitseministrile Donald Rumsfeldile kaebas, raiskavat NATO seeniorliikmed oma riigikassade sissetulekuid tarbetult selliste tillukeste uusliikmete nagu Eesti, Läti ja Leedu edutamise peale, mis NATOt ainult nõrgendab ega suurenda karva võrragi alliansi kaitsevõimet.
Ivanov oli eriti pahane (ja pisut meeltesegaduses) nende nelja võitluslennuki pärast, mis NATO on paigutanud Balti õhuruumi. Ühelt poolt ei aitavat need lennukid NATOl tabada Al Qaidat, Talibani ega „midagi muud peale müüdi Venemaa poolt tulevast ohust“; teiselt poolt aga olevat nad — paigutatuna kolme lennuminuti kaugusele Peterburist — Venemaale ilmseks ohuks, kurtis Ivanov.
Mööndes, et tegelikult „polevat see tema asi teoretiseerida selle üle, kui efektiivselt NATO riigid oma maksutulemeid kulutavad“, läks Vene kaitseminister üle Balti riikide mustamisele, mis ilmselt oligi tema peaeesmärk. Balti riikide käitumine inimõiguste alal olevat täis „ebajärjekindlusi“, kuna nad olevat toetanud natse Teise maailmasõja ajal, oli Ivanovi vastuseks, kui Rumsfeld Balti riikide süüdistamise tagasi lükkas. „Venemaa peab aru saama, et NATO ei kujuta endast mingit ohtu Vene julgeolekule,“ rõhutas Rumsfeld. Nagu New York Times'i reporter Peterburist teatas, kinnitas aga Ivanov Rumsfeldile, et tema suhtumine Balti riikide NATO liikmelisusse jääb endiselt „reserveerituks ja negatiivseks“ (NYT, 14. aug.).
Millal võiks küll oodata Venemaa poolt mõistmist, et Eesti, Läti ja Leedu on suveräänsed riigid ning NATO liikmetena moodustavad kindla, kuigi väikese osa alliansi kaitsestruktuurist?
Vastuseks võiks tsiteerida üht äsjast raamatuarvustust. Selles arutleb kriitik Ken Kalfus vene rahva hinges üha edasi püsiva igatsuse üle Stalini järele. See on peateemaks Vladimir Voinovitshi romaanis „Monumentaalne propaganda“, mis ilmus hiljuti ingliskeelses tõlkes. Teose peategelaseks on vana, käremeelne lastekodu juhatajanna Aglaja Revkina, ikka veel vankumatu stalinist ka vene uues ühiskonnas.
Aglaja toimetab oma korterisse Stalini malm-monumendi, mis ta kodulinnakese Võiduväljakult maha võetakse. Ta jumaldab kuju hardalt nagu ikooni ja hoolitseb tema kui oma lapse eest, isegi pestes teda korrapäraselt. Kriitik Kalfus kirjutab New York Times'is:
„Kas tõesti peitub Vene pimeduse südamikus igatsus totalitarismi järele? Nüüd, kus rahvas on andnud president Vladimir Putinile autoritaarse võimu, võib optimist ehk esile tõsta isikuvabaduste suurenemist venelase eraelus. Kuid ikkagi — Tshetsheenia sõda kestab, oligarhid võitlevad maa varade üle. Ajad on rasked ja võibolla nad nõuavad tugevat juhti, kes lööks korra majja ja võitleks terrorismi vastu, — kedagi, kelle poole üles vaadata.“
Jalam sellele kujule on juba olemas, märgib Kalfus, kirjutades:
„Oma romaani lõpul meenutab Voinovitsh, et Stalini malm-monumendi pjedestaal linnakese Võiduväljakul on alles ja võibolla ootab uut asukat.“ (NYT, 14. aug.)
Vladimir Voinovitsh kuulub „sulaperioodi“ (1960. aastate) erimeelsete ridadesse, kellena ta oli tuntud ka Eestis. Hiljem on ta elanud kahe maailma vahel, USAs ja Venemaal. Tema hoiatus näitab, et demokraatia tulevik Venemaal on ikka veel mähitud hämarusse.
Ameerika päevikust: Ivanovi mure (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Vladimir Voinovitsh - suurepärane vene huumori meister - pole aga USAs küll eriti elanud, sest tema pidas oma sunnitud pagulaspõlve ikka Saksamaal, selle lääneosas nimelt. Nüüd elab muidugi jälle Venemaal.
Arvamus
TRENDING
