Afganistani sõda on jõudmas uude järku - faasi number 2. Kommentaatorid analüüsivad nüüd sõdades Ameerika poolt tehtud vigu ja jagavad Bushi valitsusele ohtralt nõu, kuidas targemini toimida. Targemini toimides võinuks kasvõi juba praegu käimasolevat sõda ära hoida, ütlevad mõned vaatlejad.
Näiteks nädalalehe Newsweek välismaa-väljaande peatoimetaja Fareed Zakaria leiab, et kaks eelmist presidenti, Bush Seenior ja Clinton, ei võtnud tõsiselt Luurekeskameti korduvaid hoiatusi terrorismiohu suurenemise kohta maailmas. Täiesti tähelepanemata jäeti terrorismivõrkude tekkimine lääneriikides, Hamburgis, Pariisis ja Bostonis, kus teatavasti toimus oluline osa ettevalmistusi 11. septembri massimõrvadele.
Ei ükski Valges Majas, ei Bush Seeniori ega Clintoni ajal, ei omistanud al-Qaida terrorivõrgule turvaohtude pingereas seda esimest kohta, mida ta väärinuks, kirjutab Newsweeki toimetaja. Zakaria peab USA üheks suuremaks nõrkuseks ka seda, et Luurekeskamet ei suutnud või ei osanud värvata tippkvaliteediga agente kogu viimase kümnendi jooksul.
Washington Post'i välispoliitika ekspert Jim Hoagland, kõneldes samuti eelmiste valitsuste vigadest, väidab, et välismaailma silmis on kõik eelmised sõjad Ameerika mainet kahjustanud - Vietnamist kuni Grenada ja Kosovoni. Need on jätnud USA-st mulje kui arrogantsest omapäi-toimijast, unilateralistist, kes ka praegu, Afganistanis, on toiminud vaid hädavaevu varjatud unilateralistina. Seepärast nõuab Hoagland, et "Bushi valitsus peab nüüd maailmale selgemini ära defineerima, kuidas Afganistan erineb USA varasematest operatsioonidest välismaadel ja mida see tähendab tulevikuks" (WP, 3. jaan.).
Ta peab vältima mulje tekkimist, et Ameerikat ajendab kättemaksuiha: ta peab võitma oma liitlaste sümpaatia ja jäägitu koostöötahte, nõuab Jim Hoagland Washington Post'is.
Sama lehe samal leheküljel hoiatab aga USA endine välisminister ja presidendi turvanõustaja Henry Kissinger liiga varase ülemineku eest relvajõult diplomaatiale.
Kissinger analüüsib Ameerika eelmisi suuremaid sõdu ja leiab, et nendes kõigis tehti sama viga - loobuti relvajõu survest kohe pärast lahinguväljal saavutatud võitu, mindi üle diplomaatiale - ja võidu vili jäi tegelikult nägemata. Seda nii Koreas kui ka Vietnamis ja Pärsia lahe sõjas.
Tsiteerin doktor Kissingeri: "Igaühel neist juhtumeist andis relvade surve lõpetamine tulemuseks "surnud seisu". Praeguses terroritõrje kampaanias peame me faasis number 2 esitama vastavatele pooltele täieliku komplekti nõudmisi, mida tuleb täita kindlateks tähtpäevadeks ning mida toetab usutav määr relvajõudu.
Faas nr. 2 strateegiliseks eesmärgiks peab olema terroristidevõrgu hävitamine globaalses ulatuses," deklareerib eksvälisminister. Doktor Kissingeri artikli ülejäänud osa on pühendatud Iraagi kui globaalse terrorivõrgu ühe tähtsaima bastioni alistamisele. See on äärmiselt komplitseeritud ülesanne Lähis-Ida keeruliste võimusuhete ja Bagdadi kardetava hoiaku tõttu. Kuid eksvälisministri lahendus on lühike ja kategooriline: "Bagdadi ja Washingtoni vahel ei eksisteeri vähimatki võimalust läbirääkimisteks ega vähimatki alust Iraagi poolt rahvusvahelisele ühiskonnale antavate lubaduste usaldamiseks." (WP, 3. jaan.)
Ergo, nagu vanad roomlased ütlesid: "Si vis pacem, para bellum" - ehk kui tahad rahu, valmistu sõjale.
ILMAR MIKIVER
Ameerika päevikust. Ja kuidas nüüd edasi?
Eestlased Kanadas | 21 Jan 2002 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
