Kaks äsjast rahvahääletust — teine teisel pool Läänemerd — sobivad kenasti näiteiks selle kohta, kuidas poliitikat kujundavad nii emotsioonid kui ka kaine mõistus. Eesti referendum euroliitu astumise küsimuses — 67 protsenti poolt, 33 protsenti vastu — näidistab emotsioonide võitu. Seevastu Rootsi keeldumine euroraha aktsepteerimast — häältesuhtega 56:42 — on ilmsesti kaine kalkulatsiooni tulemus.

Eesti ülivaldavat jah-otsust kommenteerides tunnistas peaminister Juhan Parts isegi, et emotsioonid olid olnud mängus, üteldes:

„Me jääme eestlasteks, kuid selle emotsionaalse tundega, et kuulume ühte perekonda… Euroopa rahvaste perre.“

Rootslaste hoiaku võttis tabavalt kokku „Vänster“-partei liider Ulla Hoffman, tõstes esile euroliidu senistes asjaajamistes sageli ilmnenud autoritaarset tendentsi. Hoffman ütles:

„Rahvas pani jala maha ja andis selgelt teada, et demokraatia toimib alt üles ja mitte ülevalt alla.“ Washington Times’i reporter Stephen Brown tsiteerib Hoffmani seletuse täienduseks ka soomlaste arvamist, kirjutades:

„Soome ütles, et rootslaste „ei“ (eurorahale) on hoiatuseks euro omaks võtnud kaheteistkümnele riigile, et nad teeksid omaenda majapidamise korda, eriti need, kelle riigikassad näitavad puudujääke nagu Prantsusmaa ja Saksamaa omad.“ (WT, 15. sept.) See on eriti selge etteheide Prantsus- ja Saksamaale, kes on olnud euro suurimad propageerijad. Brown meenutab, et Rootsi majanduskasv ja riigieelarve on kõigiti kombes, kuna aga Saksa- ja Prantsusmaa vastavad näitajad on järjepidevalt rikkunud euroliidu liikmeksoleku tingimusi.

Rootsi referendumil võib mitme vaatleja arvates olla tõsiseid tagajärgi Euroopa tulevikule. New York Times'i kolumnisti Alan Cowell'i hinnangul hakkab Euroopa lagunema kolmeks leeriks: 1) Euroliidu Ameerika-vastane tuumik eesotsas Prantsusmaa, Saksamaa ja Belgiaga; 2) tulevased uusliikmed ehk post-sotsialistlikud riigid, kes on ülekaalukalt Ameerika-sõbralikud; ning 3) nn. vastupanijad („holdouts“) ehk teisisõnu Inglismaa, Taani ja Rootsi, kes ilmsesti ei tunne end mugavalt Prantsusmaa taktikepi all.

Cowell näeb Rootsi referendumis tegurit, mis põlistab Euroopa killunenud seisundi pikemaks ajaks (NYT, 16. sept.).

Euroliidu põhikirjakavandis on palju lahtisi otsi, mille kokkusõlmimine võib võtta aastaid. Eestlased on arusaadavalt rõõmsad oma äsjavõidetud Euroopasse kuulumise „tunde“ üle, kuid sellest ei saa elada, kui Prantsusmaa oma võimuvõitluses USA-ga jätkuvasti püüab teha euroliidust oma Ameerika-vastast operatsioonibaasi. Cowell'i kolmikjaotuse asemel võime karta koguni Euroopa kaheks pooldumist: Ameerika-vastaseks ja Ameerika-sõbralikuks pooluseks.

Rootsi referendum ei olnud igatahes mitte märgiks, et Euroopa liigub ühinemise suunas.

Märkmed: