Johannesburgis toimus äsja ülemaailmne keskkonnakaitse konverents „saastusohutu majandusarengu“ nime all. See püüdis leida lepitust meie planeedi tööstusliku arengu ja looduslike ressursside vahel. Seni on need sihtmärgid olnud teineteisega vastuolus. Jõukuse areng tööstusriikides on käinud käsikäes elukeskkonna saastusega ja vaesuse süvenemisega vähemarenenud maades. Ka Johannesburgis ilmnes teravaid vastuolusid — kõigepealt tööstusriikide ja arengumaade vahel, aga ka jõukamate endi ridades, eriti Euroopa ja Ühendriikide vahel.
Jõukamate ja vaesemate vastuolu lähtub erinevast põllunduspoliitikast. Vaesemad maad ei saa endale lubada tõhusat keskkonnakaitset, sest neil puudub raha… ja raha teenida saaksid nad vaid oma põllusaaduste vaba ekspordi abil. See on aga võimatu, kuna maailmaturgudel domineerib rikaste maade ohtrasti subsideeritud odav põlluvili — nagu ameerika nisu, mais, riis, puuvili ja suhkur. Nende hinnad on lastud nii madalale, et arengumaad ei suuda nendega konkureerida. See on nõiaring, millest väljamurdmist oli ka Johannesburgis raske uskuda. New York Times’i reporter Rachel Swarns teatas Johannesburgist:
„Vaesed maad ütlevad, et nad peavad oma majandust tõstma, enne kui nad suudavad kaitsta oma loodusvaru… Ühtlasi tahavad nad, et jõukad maad alandaksid põllusaaduste sisseveolt võetavaid kaitsetolle ja vähendaksid aastaks 2015 poole peale elanike arvu, kes elavad ilma sanitatsiooniseadmeteta.“ Swarns märgib, et Ühendriigid ja Euroopa Liit hülgavad üksmeelselt igasugused tähtpäevad oma põllundussubsiidiumide alandamiseks või lõpetamiseks. Kuid nende vaated lähevad lahku välisabi suurendamise küsimuses. Swarns jätkab:
„Euroliit oleks nõus arutama tähtpäevi vaestele antava välisabi suurendamiseks või energia-allikate konverteerimiseks kivisöelt ja naftalt tuulele ja päikesele, kuid Ühendriigid on selliste meetmete vastu.“ Swarns jätab siin mainimata, et president Bush oli juba teatanud vaestele maadele antava USA välisabi kahekordistamisest ning on valmis finantseerima konkreetseid projekte miljardite dollarite ulatuses.
Kuid president Bush oli Johannesburgis sellest hoolimata sattunud otsekui peksupoisi ossa. Saksa Riigipanga majandusekspert Norbert Walter süüdistab 28. augusti New York Times’is Bushi ükskõiksuses, peamiselt seepärast, et Bush on tagasi lükanud Kyoto protokolli maakera soojenemise tõrjeks ja keeldus tulemast Johannesburgi. Walter kirjutab:
„Kui riik, mis paiskab õhku 25 protsenti kogu maailma triiphoonegaasidest, suhtub keskkonnakaitse-debatti ükskõikse, koguni vaenuliku kõrvalseisjana, näevad paljud teised selles talumatut arrogantsust.“ Walter ennustab, et seetõttu hakatakse USA-le vaatama kui „vajalikule, võibolla paratamatule, kuid igal juhul kui ebasoovitavale partnerile“. Ja president Bushi puudumine Johannesburgist, lisab Walter, sümboliseerib tema autoriteedi allakäiku — ning kuulutab ette Ameerika juhtpositsiooni kaotust maailmas.
Kuid Walteri matemaatika nõuab korrigeerimist. Mis puutub Ameerika ossa maailma õhusaastuses, väärib mainimist, et ajakirja „Economist“ andmeil annab USA ka 31 protsenti maailma kaupade ja teenuste kogutoodangust. Et USA osakaal õhusaastusest on samal ajal vaid 25 protsenti, näitab, et Ameerika on õhupuhtuse kaitsel olnud edukam kui kogu ülejäänud maailm. Kogu maailma teaduslike uuringute ja katsetuste summadest annavad Ühendriikide investorid koguni 40 protsenti. Sel taustal tundub Saksa Riigipanga teaduri Norbert Walteri iseloomustus USA-le — „vajalik, kuid ebasoovitav partner“ — mitte eriti läbimõelduna.
Ameerika päevikust: Johannesburg ja Ameerika
Arvamus
TRENDING
