„Julge pealehakkamine on pool võitu,“ ütleb eesti vanasõna. See kõlbab nüüd hästi Eesti lipukirjaks võitluses, mis on alanud Euroopa Liidu (EL) kahe fraktsiooni vahel, kus ühel pool seisavad Eesti ning teised Ida- ja Kesk-Euroopa uusliikmed; teisel pool aga endist ELi domineerinud suurriigid eesotsas Saksa- ja Prantsusmaaga. Võitluse tulipunktiks on liikmete suveräänsed õigused, mida väiksemad tahavad säilitada ja suuremad maha suruda või nivelleerida. Selles võitluses on Eesti juba rajanud esimese sillapea meie kahekordse peaministri Mart Laari jõulise artikli näol Wall Street Journal’is.

Mingil tingimusel ei tohi väiksemad, progressiivsemad uusliikmed lasta end tasalülitada vanameelsete eurobürokraatide poolt, vaid vastupidi: neil tuleb nõuda vanadelt reforme, mis tõstaksid nad uusliikmete tasemele, nõuab Laar oma pöördelise tähtsusega, otse epohhaalses kirjutises.

Ajaloolasena tunneb Mart Laar kindlasti Napoleoni surematut õpetust kõigile strateegidele: „Kui te plaanitsete Viini ara võtta, siis — võtke Viin ara!“ See õpetus on kooskõlas eesti vanasõnaga julgest pealehakkamisest. Laari julge pealehakkamine rünnakuga ELi vanurite vastu on muuseas ka otsustavalt muutnud siinkirjutaja vaateid Euroopa Liidu tulevikule.

Olen viimased kaks aastat olnud salgamatu euroskeptik. Mitte et ma ei usuks Eesti kuulumist Euroopasse, vaid kuna olen kartnud eesti rahva pettumist selles „Euroopas“, mida „eurofännid“ Eestis propageerisid ja mille paljud neist 2003. a. referendumil ka ekslikult valisid — oma unistuste Euroopa pähe. Mart Laari artikkel Wall Street Journal’is teeb selgeks, et Vabadussõja vaim ei ole Eestis veel surnud. On alanud võitlus selle eest, et Eesti ja naaberriikide valitud Euroopa Liit ei osutu mitte uueks variatsiooniks NSVList, mingiks Euroopa Sotsialistlike Vabariikide Liiduks, vaid et sellest saaks tõeline vabade rahvaste koondis.

Ei ole liialdus öelda, et ELi majanduspoliitikat on viimase mitme aasta jooksul domineerinud nn. pralinee-kvartett, st. Saksa- ja Prantsusmaa koos Belgia ja Luksemburgiga — maad, kes on kuulsad oma shokolaaditoodete poolest, kuid kes ühtlasi maksustavad oma kodanikke viimse tilgani selleks, et katta luksusliku sotsiaalsfääri kulusid. Nende Nemesiseks on naaberriikide madalamad maksumäärad, mis meelitavad nende investeerimiskapitali ja ettevõtteid oma maalt pagema. Viimastel aastatel on nad (eriti Saksa- ja Prantsusmaa) hakanud avaldama poliitilist survet sellistele madalama maksukoormisega maadele nagu Iiri Vabariik, Inglismaa ja ka USA — maksude tõstmiseks!

Eestile tähendaks sellise surve alla paindumine sama mis Kalevipojale Kääpa jõkke astumine: see lõikaks jalad alt Euroopa „minitiigri“, Eesti atraktiivsuselt ja kasvupotentsiaalilt. Eesti proprtsionaalse tulumaksu flat tax ja maksuvaba kasumi süsteem on pälvinud rahvusvaheliste ekspertide lugupidamise ja sageli vaimustatud toetuse kui üks paremaid nendest mudelitest, mis on viinud mitme arengumaa (Singapuri, Hongkongi, Tshiili) majanduse kadestamisväärsele õitsengule.

Mart Laari artikkel Wall Street Journal’is on signaaliks, et Eesti ei kavatse loobuda oma kadestamisväärsetest edusammudest.

Arvamus

TRENDING