Juuli eelviimasel nädalal leidis aset kaks erakordset sündmust. Raamatuturul sai üleöö menuriks ebaromantilise nimega dokumentaalteos „9/11“ ja USA Kongressis taaselustasid kaks senaatorit nn. Käesoleva Hädaohu Komitee (The Committee on the Present Danger, CPD).

Esimene, raamat „9/11“, mille autoriks on Kongressi parteidevaheliselt moodustatud erikomisjon, on ülimalt teretulnud tõendiks selle kohta, et Ühendriikide kaks suurerakonda võivad siiski teha koostööd sel demagoogiarohkel valimisaastal, kus parteiviha ei näi tundvat piire.

Teine peegeldab kahe mõõduka senaatori, demokraat Joe Liebermani ja vabariiklase Jon Kyli püüet anda Ameerika üldsusele objektiivne pilt maailma ähvardavast terrorismiohust, nagu samanimeline komitee on teinud kahel korral varem.

CPD rajati esimest korda 1950. a., et paljastada Stalini õiget palet rahvale, keda sõjaaegne „mõistuseabielu“ N. Liidu ja USA vahel ning vasakpoolse eliidi kiidulaulud olid kaunistanud „onu Joe“ hellitusnimega. 1970-ndail aastail kutsus CPD uuesti ellu demokraadist senaator Henry „Scoop“ Jackson üldjoontes samal põhjusel — et tugevdada Lääne ideoloogilist rinnet N. Liidu vastu Külmas sõjas.

Uue CPD loojad, nende seas komitee esimees, Clintoni valitsuse esimene Luure Keskagentuuri (CIA) direktor James Woolsey, on veendunud, et „paljud ameeriklased võibolla ei mõista meie vaenlase perspektiivplaani“. Ühe oma esimese sammuna selle paremaks mõistmiseks on uus CPD senisest selgemini defineerinud, mida „meie vaenlane“ taotleb. See on „uus totalitarism“, ütleb senaator Kyl, „mille sihiks on oma tahte alla suruda kogu vaba maailm“. Terroristid on osavalt maskeerinud oma tegevuse usuliste nõuetega, kutsudes seda „pühaks sõjaks“ (dzhihhaadiks), kuid see on pettus, ütleb James Woolsey: „(Dzhihhaadil) on niisama vähe tegemist islamiga kui (hispaania kurikuulsal inkvisiitoril) Thomas Torquemadal oli pistmist (Jeesuse Kristuse) mäejutlusega“. Ja meie ei ole sellele adekvaatselt reageerinud, vaid suhtunud terroristidesse mitte nagu massimõrvaritesse, vaid kui seaduserikkujatesse. „Oleme saatnud nende vastu mitte lennukikandjaid, vaid advokaate,“ nendib endine luureameti ülem.

Selle kohta, mida seni on tehtud ebaadekvaatselt, võib nüüd parima materjalikoguna vaadelda äsjailmunud erikomisjoni raportit „9/11“. See defineerib „käesolevat ohtu“ veelgi täpsemalt kui Liebermani-Kyli CPD, nimelt mitte üldise ebamäärase terrorismina, vaid spetsiifiliselt just „islamiterrorismina“.

See täpsustab ühtlasi aktsioone, mis on terrorismiohu võimalikuks tõrjumiseks tegemata jäänud viimase aastakümne jooksul niihästi Bill Clintoni kui George Bushi ametiajal. Ja võibolla kõige tähtsamana tõstab raport esile Kongressi enda puudujääke reageerimisel vaieldamatutele terrorismi initsiatiividele alates Maailma Kaubandusorganisatsiooni pilvelõhkuja esimesest pommitamisest aastal 1993, st. kodumaise julgestussüsteemi (homeland security) hooletusse jätmisel ning valitsuse viieteistkümne (!) juba eksisteeriva luureagentuuri töö ühtlustamisel.

9/11-komisjoni raport pakub nii presidendile kui Kongressile rohkesti üksikasjalikke näpunäiteid, mida siitpeale tuleb tegema hakata. Eelkõige tuleb aga lahendada küsimus, kas ennetav rünnak on mõeldav või lubatav. Teisisõnu: kas Iraagi sõda on lubatav. Erikomisjoni raport näib kalduvat jaatava otsuse poole. Wall Street Journal'i juhtkirjaniku mulje on, et Bushi „antiterrorismi doktriin“ on komisjoni vaidlustulest pääsnud terve nahaga. Ta kirjutab: „Selles maailmas, mis on täis vastakaid luureandmeid, ebakindlaid resultaate ja välisriikide võimalikku opositsiooni, on Ameerikal vahetevahel siiski vaja rünnata vaenlast enne, kui ta ründab Ameerikat.“ Lihtne talupoja mõistus ütleb samuti: mis kasu on mul advokaadist, kui ma juba surnud olen?

Märkmed: