Sama fenomen, ainult väiksemas mastaabis iseloomustas äsjast USA ekspresidendi Jimmy Carteri Lähis-Ida „rahuturneed“. Carter astus isikliku initsiatiivi korras välja terrorirühmituse Hamas hõlmamiseks Palestiina rahuläbirääkimistesse, kuhu see organisatsioon ei kuulu oma kuritegeliku mineviku tõttu. Nagu tavaliselt, kasutas Carter oma kiidukõnesid terroristidele Ameerika ja Iisraeli mustamiseks.
Hamas, mida USA välisministeerium loeb ametlikult terroriorganisatsiooniks, on kujunenud arvestatavaks sõjaliseks jõuks Lähis-Idas oma operatsioonibaasidega Egiptuses, Saudi Araabias, Jordaanias ja Läänekaldal. Hamasi arvuline koosseis ulatub juba sadadesse tuhandetesse. Tema eelistatud sõjapidamisviisiks on olnud Iisraeli tsiviilelanikkonna pommitamine rakettrelvadest ja enesetapu-rünnakute organiseerimine.
Carteri ringreisi kõrgpunktiks oli kohtumine Hamasi kõrgeima juhi Khaled Mashaaliga Damaskuses – mehega, kes Washington Post’i andmeil on tapnud mitusada Iisraeli eraisikut ja ka ameeriklasi. Hamas nimetab Palestiina valitud juhtkonda eesotsas presidendi Mahmoud Abbasiga „reetureiks“, mis terroristide terminoloogias tähendab surmaotsust. See ei näi aga häirivat Carterit, kes tahab Mashaali paigutada rahuläbirääkimiste laua taha.
The American Spectator’i peatoimetaja Emmett Tyrrelli hinnangul on Carter ainuke Ameerika president, kes erus on suutnud USA välispoliitikale rohkem halba teha kui ametis olles. Pole siis ime, et mõnedki vaatlejad hindavad Carterit mitte kui rahu ja inimõiguste etaloni, vaid kui rahuapostli karikatuuri.
Ent siirdugem tagasi olümpia juurde. Washington Post’i välispoliitiline kolumnist ja kommunismi-ekspert Anne Applebaum loetleb terve rea ägedaid protestiavaldusi eelseisvate mängude, eriti aga juba alanud traditsioonilise tõrviku-teatejooksu vastu Euroopa pealinnades. Applebaum kirjutab: „Milline pettumus (ajalehele) China Daily, mis möödunud kuul hooples, et tänavune olümpiajooks katab pikima distantsi ja suurima areaali ning hõlmab enim osalejaid 1936. a. mängudest saadik, mil natsi-Saksamaa selle kreeka kombe algatas. Kuid ühtlasi – kui ootuspärane! Üks niivõrd naeruväärne üritus nagu 130 päeva kestev ja 85.000 miili kattev tõrvikuteatejooks ei saa jätta esile kutsumata parajat annust negatiivseid kommentaare.“ Ja Post’i kolumnist suunab Pekingile terava küsimuste-valangu: „Milleks taeva pärast joosta läbi nii suure arvu linnade? Miks mitte ka läbi Tiibeti? Miks jooksevad kaasa treening-dressides mõrtsukad? Milleks panna olümpiatuld kandma reisilennukid, pidi ju olema teatejooks? Mis tõrvik on elektripatarei? Mis on sel tegu sportlaste või maailmarahuga?“
Anne Applebaumi kokkuvõte on, et midagi nii ebasiirast kui need olümpiamängud tuleb takistada nii palju kui vähegi võimalik.
Tänu aja vaimule võime augustikuus niisiis näha olümpiamängude karikatuuri. Mis on küllaltki masendav. Nagu Jimmy Carter Lähis-Idas, nii ka Peking Kaug-Idas on jälle kord suutnud inimsoo ohtlikemaid atavisme üle kullata rahu ja rahvaste sõpruse maskeraadi abil.