Olen USA-s kaasa elanud 21-le valimiskampaaniale. Nende seast ei meenu ühtki, mis oleks alanud nii madalal tasemel kui tänavune. Selles on ametis olevat presidenti võrreldud Adolf Hitleriga ja süüdistatud kõigis mõeldavais hädades gripilainest kuni hullu lehma taudini. Vaatlejad sedastavad, et kampaanias domineerivad emotsioonid, ideeline debatt puudub pea täiesti ning elutähtsate programmipunktide („issues“) arutelu mandub enamasti ad hominem kallaletungiks presidendile. Osaliseks seletuseks on muidugi fakt, et võitlustander on seni olnud demokraatide päralt, kes on välja pannud üheksa pretendenti presidendikandidaadi kohale; vabariiklased ei ole veel kedagi nimetanud, kuigi üheks saab kindlasti president Bush ise.
Bushi võrdlemine massimõrvari Hitleriga on kolumnist Oliver Northi andmeil peateemaks kahel demokraatide erakonna valimisreklaamil, millest üks näitab kõigepealt Hitlerit, käsi püsti natsitervituseks, ja projitseerib siis sellele peale Bushi kuju, kui see tõstab kätt tervituseks oma ametisseastumise kõnes a. 2001; taustal kõlab: „Sieg Heil! Sieg Heil!“ Teine klipp varieerib sama teemat. Nende autoriks näib olevat pahempoolne rühmitus „Move.On.org“, millest oli siinsel veerul juttu seoses välismaiste rahade hankimisega demokraatide parteile.
Pidades silmas sedalaadi rentslidemagoogiat tundub veel üpris viisakaski, kui kolm demokraatide konkurentidest — senaatorid John Kerry ja John Edwards ning kongresmen Dick Gephardt — panevad Bushile süüks, et ta ei ole oma ametiajal rakendanud meetmeid, mis suutnuks ära hoida hullu lehma tõbe. Teised leiavad, et president on süüdi gripivaktsiini nappuses ja et ta ei ole teinud midagi Alaska eskimohõimu, inuiitide päästmiseks võimalikust väljasuremisest, kui maakera liiga soojaks peaks minema. „Demokraadid süüdistavad Bushi kasvõi kuuvarjutuses,“ ütleb Northile üks vaatleja.
„Tänavust valimiskampaaniat iseloomustab võitlus hirmu ja viha vahel,“ kirjutab Washington Posti välispoliitika toimetaja Jim Hoagland. Hoaglandi analüüsi järgi kehastavad demokraadid viha, mille algpõhjuseks nad loevad „ebaõiglast“ kaotust 2000. a. valimistel, ja vabariiklased hirmu, et 9/11 võib korduda.
„Kõnealune olukord ei ole soodus ei demokraatide parteile ega kogu Ameerikale. See on normaalse poliitilise debati välja tõrjunud ja takistanud demokraatidel välja pakkumast omapoolseid lahendusi aktuaalsetele probleemidele,“ ütleb Hoagland ja jätkab: „Võtkem näiteks Iraak. Dean ja teised fantaseerivad USA sõdurite asendamisest ÜRO jõududega, milliseid ei ole olemas. Nad lubavad appi tuua ka multinatsionaalseid üksusi Prantsusmaalt, Saksamaalt ja mujalt. Need maad on aga selgesti öelnud, et nad ei saada üksusi Iraaki, enne kui seal uus ühiskonnakord ja julgeolek on juba paika pandud.“ (11. jaan.)
Illusioonide asemel tuleb hakata arutlema konkreetseid ideid. Sellest on eeloleva üheksa kuu jooksul tublisti rohkem kasu kui emotsioonidest, rõhutab kogenud ajakirjanik.
Ameerika päevikust: Kampaania allapoole vööd
Arvamus
TRENDING
