Eesti, Läti ja Leedu võivad täna lahedamalt hingata kui augustis 1939. Toona lämmatas me hingamist just alanud Nõukogude okupatsioon kurikuulsate „baaside“ näol, mis kindlustasid Balti riikide annekteerimise Moskvale.
Nüüd on meil olemas NATO kaitsekilp, mis tõotab meile appi tulla, kui Ida-Euroopa üle peaks taas langema võõra võimu pikk must vari. Ja on märke, et Moskva ei ole loobunud oma „baaside stsenaariumi“ kasutamisest naaberriikide alistamisel.
Kuid, nagu öeldud, nüüd on meil NATO. Et see on andnud põhjust mõningaseks optimismiks, ilmneb sihtasutuse Heritage välispoliitilise instituudi direktori Helle Dale'i hiljutisest artiklist Washington Times'is, mis kannab pealkirja „Vastulöök kiusajaile“ (Beating Back Bullies). Dale peab kiusajana (ehk vabamas tõlkes – riiukukena) esmajoones silmas venelasi, kirjutades: „Vene juhtkonna ebaõnneks on mitmed (Moskva) väikestest naaberriikidest omandanud uusi, võimsaid sõpru ja seeläbi ka teataval määral kaitset. Riiukuked seda ei salli. Kolm väikest endist nõukogude vabariiki – Läti, Leedu ja Eesti – on nüüd NATO liikmed, seega Ühendriikide, Kanada ja peaaegu kogu Euroopa liitlased. Mõnedki teised kunagised nõukogude vabariigid on avaldanud soovi nende eeskuju järgida, et pääseda Vene võimu eest.“ (WT, 30. aprill.) Kuid sündmused Venemaa perifeerias, eeskätt Gruusias, viitavad vastupidisele trendile. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on muutumas samasugusteks Vene võimu sillapeadeks Gruusia territooriumil, nagu a. 1939 olid Balti riigid Kremlile Ida- ja Kesk-Euroopas. Veel enam: Moskva on asunud levitama õpetust autokraatiast, mis õigustab üheainsa isiku piiramatut riigivõimu, nagu seda praktiseerisid Stalin ja Hitler 1930. aastail. „Autokraatia on tagasi tulnud,“ väidab Vene välisminister Sergei Lavrov uhkusega ühes Washington Post’is tsiteeritud kõnes. Seega võtab Putini valitsus omaks demokraatia-vaenuliku maailmavaate, mis meenutab 1930. aastaid, st. Hitleri ja Stalini hiilgeaegu. Vahe praeguse ja tollase vahel on peaasjalikult selles, et Putini propaganda-arsenalis ei ole sellist bestsellerit, nagu oli Stalini punane evangeelium (partei ajaloo lühikursus ehk nn. Kratkii kurss või Hitleri pruun piibel („Mein Kampf“). Muus osas on paralleel 30. aastatega silmatorkav. Ka Helle Dale juhib selle tõiga kinnituseks tähelepanu Gruusia sündmustele. (Vt. ka mu artikkel „Tõotatud maa“, slt. 4. aprill). Teatavasti kuulutas Gruusia provints Abhaasia end veebruari algul „iseseisvaks“. Sellele järgnes kaks kummalist deklaratsiooni Moskvast. Esiteks, et Gruusia suveräänne (Shaakasvili) valitsus vajab Abhaasia iseseisvumise „kiirendamiseks“ Vene riigiduuma otsust (sic!), ja teiseks, et Abhaasias ei toimu midagi muud kui vaid sama, mis toimub (lääneriikide heakskiidul) Kosovos, st. tõeline iseseisvumine. (Kosovo kuulutas end 17. veebruaril iseseisvaks kooskõlas ÜRO resolutsiooniga #1244.) Gruusia situatsiooni kõrvutamine Kosovoga on mõeldud legitiimsuse aupaiste andmiseks Serbia massimõrvadele Kosovos 1990. aastail, milliste eesmärgiks oli sealse albaanlastest enamusrahvuse hävitamine. Helle Dale hoiatab: „USA ja Euroopa peavad Vene valitsusele selgeks tegema, et olukorrad Kosovos ja Gruusia vähemusrahvustes ei ole kuidagiviisi paralleelsed. Gruusia ei ole kunagi üritanud oma vene vähemusrahvuse „etnilist väljapuhastamist“ (st. genotsiidi), nagu seda taotles Serbia Kosovo albaanlastega. NATO tegi sellele lõpu a. 1999 ja Serbia kaotas igasuguse moraalse õiguse kosovlaste valitsemiseks.“ (WT, 30. aprill.)
2. mail lükkasid USA ja Euroopa suurriikide välisministrid Londonis tagasi Vene välisministri Sergei Lavrovi nõudmise Kosovo küsimuse viimiseks ÜRO julgeolekunõukogusse. Sellega on Putini katse Lõuna-Osseetias ja Abhaasias paiknevate Vene baaside legitimeerimiseks „iseseisvate riikidena“ Kosovo analoogia abil osutunud õigustühiseks ja minister Lavrov peab nüüd leidma mingi muu tee nende Gruusia osade anneksiooni õigustamiseks. Vast ehk kirjutama bestselleriautokraatia taassünnist Kremlis?
Ameerika päevikust: Kas jälle „baaside aeg“?
Arvamus
TRENDING
