Ameerika üks lugupeetavamaid politolooge ja endine minister ütles hiljuti, et „Tee Jeruusalemma viib läbi Bagdadi“. See tähendab, et Iisraeli—Palestiina tüliküsimust, mis on nüüd käärinud 50 aastat, ei saa lahendada enne, kui on kõrvaldatud Iraagi diktaator Saddam Hussein. Selle julge väite autoriks on ei keegi vähem kui USA endine välisminister Henry Kissinger ning see võib olla motoks uuele peatükile, mis on Iraagi debatis alanud Kongressi tagasijõudmisega suvepuhkuselt ning president Bushi 4. septembri kõnega.

Juba mitu kuud on ju ülimalt kompetentsed ja respekteeritud eksperdid arutanud küsimust, kui suurt ohtu maailmale kujutab endast Saddam Hussein. Ühel pool püsis nn. „pistrikute“ väide, mida esindavad asepresident Dick Cheney ja kaitseminister Don Rumsfeld, et Saddam võib kasutada oma tuumarelva Lääne vastu juba „üsna varsti“ („fairly soon“) ja et see oht tuleb likvideerida. Vastaspoolel seisid aga nn. „tuvid“ väitega, et president ei ole toonud Iraagi ohtlikkuse kohta esile vajalikke üksikasju ning et Iraagi ründamine oleks ennatlik. President Bush on seni hoidunud valitsuse täit tegevusplaani formuleerimast, kuid esines nüüd 4. septembril kõnega, milles ta kinnitas Kongressi juhtidele, et valitsus taotleb nende toetust esmalöögi andmiseks Iraagile. Otsust, mida Iraagiga peale hakata, ei tehta ilma Kongressi ning USA liitlasi konsulteerimata, rõhutas president. Opositsioon ei olnud siiski rahul, vaid jäi põhiliselt oma senisele seisukohale, et valitsus ei ole oma esmalöögiõigust Iraagi vastu ikkagi piisavalt põhjendanud.

Märkimisväärne on aga Bushi kõne kokkusattumus kahe rahvaküsitlusega, üks Ameerikas, teine Euroopas, mis viitavad märksa suuremale üksmeelele mõlemal pool Atlandit kui seni on osatud arvata.

Saksa Marshalli Fond küsitles enam kui kuut tuhandet eurooplast Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas, Itaalias ja Hollandis; Ameerikas kuulas Chicago Välissuhete Nõukogu ära ligi kolme tuhande ameeriklase arvamise. Mõlemal pool Atlandit asetas küsitletute selge enamus terrorismi esikohale nende ähvarduste pingereas, mis ohustavad nende maade riiklikke huve — Euroopas 65 protsenti, Ameerikas koguni 91 protsenti küsitletuist. Kuus eurooplast kümnest ja 65 protsenti ameeriklastest pooldab sõjalist löögi Iraagile Ameerika juhtimisel, kui see toimub ÜRO ja USA liitlaste toetusel. Küsimusele, kas massihävitusrelvade tootmine Iraagi poolt kujutab endast „äärmiselt tähtsat“ hädaohtu, vastas 58 protsenti eurooplastest ning 86 protsenti ameeriklastest jaatavalt.

New York Times kirjutas sel puhul:

„Eurooplaste tingimusi antud toetus sõjakäigule Iraagi vastu, mis kontrasteerub nende juhtivate poliitikute umbusklikkusega, (näitab,) et Euroopa ja Ameerika tavakodanikel on üllatavalt sarnane arusaam maailma hetkeseisust.“ (NYT, 4 sept.)

President Bushi kõnet Kongressi juhtidele tuleb vaadelda esimese poolena kaheosalisest kampaaniast toetuse võitmiseks USA esmalöögiõigusele Iraagi vastu. Teine osa on mõeldud USA liitlaste veenmiseks, tõenäoliselt kõigepealt kõnega ÜRO-le 11. septembri tragöödia esimese aastapäeva tähistamisel. Kuid seda kõnet võib mõista mitte ainult kui uue konfrontatsiooni algust pistrikute ja tuvide vahel, vaid ka tähisena, et Bush on valmis sammuvõrra lähemale nihkuma rahva enamuse tahtele mõlemal pool Atlandit.

Märkmed: