Kui olin veel algkoolis, õppisime jõulu eel laulma „Oh, Tannenbaum'i“, sest siis oli saksa keel eesti koolides esimene võõrkeel. Kuid see muutus peagi. Alates aastast 1932 sai esimeseks võõrkeeleks inglise keel ja minu abikaasa klass laulis mõned aastad hiljem juba vaimustusega „Jingle Bells“, väliseestlastele tuntud kui „Helise, kelluke!“. See peegeldas tähtsat muutust Eesti Vabariigi kultuuriorientatsioonis. Saksamaalt, kus pettunud rahvas oli võimule hääletanud Adolf Hitleri, pöördusid meie silmad kogu maailma hõlmava anglosaksi rahvastepere poole. Ja väga kiiresti levis see anglofiilia just koolinoorte seas, muu hulgas ka pop-muusika pinnal.
Õde Aino, kes oli minust klassi võrra ees, kirjutas oma salmialbumisse saksakeelseid lööklaule (muide sõna „lööklaul“ ehk „shlaager“ on otsene tõlge saksa keelest — ja „Schlager“ ise ilmsesti tuletis ameerika sõnast „hit song“). Neid lauldi nii saksa kui eesti keeles, nt. „Liebe war es nie“ („Armastus ei olnud see“) või „Das alle Spinnrad“ („Vana vokk“). Mina oma keskkooliaastail salmialbumit ei pidanud, aga seda agaramalt osalesin tollases muusikakultuuris pillimehena. Meie klassil oli nimelt oma „dzhässband“ — klaver, klarnet ja trompet — millest viimane olin mina.
Ameerika tööklaulude hiilgeaeg Eestis algas arvatavasti Disney-filmidega. Mul on siiamaani meeles seitsme pöialpoisi „töö- ja tavandilaul „Oh sõber, vilista!“ („Just whistle while you work“) „Lumivalgukesest“. Aga ka Judy Garlandi „Somewhere Over the Rainbow“ filmist „Võlur Oz“ hurmas meid kõvasti. Peab tunnistama, et ameerika jõululaule siiski meie menüüs ei olnud. Ausalt öeldes, kõige populaarsemaks ingliskeelseks lauluks meie klassil oli läbi aegade — „It’s a Long Way to Tipperary“, mis ei ole ei inglise ega ameerika, vaid hoopis iiri laul.
Kuid minu kolmeliikmelisele sõprusringile tulid ameerika jõulud siiski ka kino vahendusel. Olime vandeseltslikult maha teinud, et hiilime kooli jõulupuult „Grand Marinasse“ niipea, kui oleme kompukotid kätte saanud. Harilikult jooksis seal sel nädalal mingi ameerika jõulufilm, mis lummas meid oma säraga. Nägime kaubamaju, õnnelikke ostjaid uskumatult suurte kingipakkidega süles, karusmantleis kaunitare, shikilt riietatud mehi, alati palja peaga, isegi siis, kui langeb paksu jõululund. Ja taustal ikka hiigeljõulupuud tuhandete küünalde virvenduses. See oli eriskummaline, uudne ja paeluv. See jõulude Ameerika on ka praegu olemas, vähemalt minu vaimus, kuigi näib, et suur osa maailmast seda vihkab.
Miljardär George Soros, kes on kinkinud paljudele rahvastele raha nagu jõuluvana, ütleb, et ta elumõtteks on kukutada Bushi valitsus. Miks? Soros kirjutab Washington Postis: „Meile teeb sügavat muret suund, mida Bushi valitsus püüab peale suruda Ühendriikidele ja kogu maailmale. Kui toetame tema poliitikat, tuleb meil elada maailma vaenulikkuse all ja üha tõusva vägivalla nõiaringis.“ (WP, 5. dets.)
See ei ole mitte kõigi mõtlevate inimeste arvamus. Sama lehe välispoliitika ekspert Jim Hoagland leiab, et Bushi kurss muudab praegust konflikti üha rahvusvahelisemaks ning et just terroristid ise teevad koalitsiooni laienemise paratamatuks. Hoagland kirjutab: „(Terroristid) on loomas strateegilist olukorda, milles USA, Euroopa, Venemaa ja Aasia demokraatiad tajuvad ühise ohu ja ühise tõrje elemente… Osutub paratamatuks, et maailma demokraatiad koonduvad ühte, kaitsmaks end selle uue totalitarismi vastu.“ (7. dets.)
Miks meenusid mulle koolipõlves nähtud ameerika „kinojõulud“?
Võibolla seepärast, et olen nüüd 44 aastat Ameerikas elanud ja igal aastal jõulu ajal elan neid üha uuesti läbi. Astun vaid uksest välja, jalutan tänaval või pargis, pöördun korraks sisse mõnda poodi, tervitan naabrit või teen lähimas baaris ühe õlle — ikka näen ma sama Ameerikat kui toona „Grand Marinas“.
George Sorosit ma lihtsalt ei usu. Ühinen lehemehe jõululäkitusega, et rahu on teel.
Ameerika päevikust: Kelluke ja kuusepuu
Arvamus
TRENDING
