„Selle sõja me lõpetame kiiresti ja enesekindlalt,“ kinnitas asepresident Dick Cheney 11. märtsil vabariiklastest senaatoritega vesteldes. Tõenäoliselt mõlkus Cheney mõttes too „shoki ja aukartuse“ („shock and awe“) doktriin, millega analüütikud iseloomustavad Iraagi sõja otsustavat järku. Washington Timesi kolumnist Lawrence Kudlow kirjeldab seda järgmiselt:
„President George W. Bush mitte üksnes kukutab Saddam Husseini ja tema kliki, vaid see sõjaline operatsioon kujuneb kiireks ja lühikeseks; langenute hulk, aga samuti ka Iraagi kodanikele tekitatud kahjustuste määr osutub minimaalseks ning rahvas võtab rõõmuga vastu ülemineku türannialt vabadusele.“ (WT, 17. märts). Sõja arengukurvis tähistaks „shokk“ seda lüli, kus nii maa-, mere- kui ka õhujõud koondavad kõigi oma relvade koordineeritud löögi vaenlase otsustavaks purustamiseks. Nii palju „shokist“.
„Aukartus“ tähistab olukorda, mis peaks loogiliselt „shokile“ järgnema. See näeb ette, et vaenlane alistub, endised vastased tulevad üle võitja poolele ning laiad rahvahulgad avaldavad mitte enam protesti, vaid vaimustust USA vastu.
„Shoki ja aukartuse“ hüpotees — ükskõik kas selle taga seisab president ise või ainult mõni tema sõjakam minister — on andnud demokraatidele põhjust rünnata Bushi Iraagi-poliitikat tervikuna. Washingtoni Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse ekspert James Mann nimetab seda „jõudemonstratsiooni ja sabassörkijate hüpoteesiks“. See lähtub veendumusest, et teised rahvad ei soovi liituda nõrga juhiga, kuid järgnevad meelsasti tugevale USA-le, kes saab moodustada tõhusa koalitsiooni vaid teistele oma jõudu demonstreerides, kirjutab Mann Washington Postis. Mann tsiteerib selle tõenduseks kaitseministri asetäitja Paul Wolfowitzi sõnu: „Mida rohkem jõudu Ühendriigid näitavad, seda rohkem toetust nad saavad teistelt riikidelt… Valmisolek unilateraalseks tegutsemiseks võib osutuda parimaks viisiks, kuidas moodustada tõhusat koalitsiooni.“ (WP, 16. märts).
Manni hinnangul on Wolfowitzi hüpotees nurjunud, kuna see on teistele riikidele solvav. Nad ei taha, et neid koheldaks lambakarjana, kes vaistlikult järgneb juhtoinale. Kuid võibolla on see hinnang liiga varajane.
Iraagi sõda on mitmeti esmakordne. Ameerika relvade täpsus ja tulejõud on sedavõrd pretsedenditu, et võimatu on seda sõda võrrelda isegi kasvõi eelmise Lahesõjaga ainult 12 aastat tagasi. Lahesõda tundub nüüd olevat niisama kauge minevik kui I maailmasõda. Pretsedenditu on ka ülemaailmne võimalus kaasa elada käimasoleva sõja lahingutele reaalajas televisiooni otseülekannete teel. Kahtlemata kujundab see sõda pretsedenditul määral ümber ka rahvusvahelised koalitsioonid ja institutsioonid nagu ÜRO ja Euroopa Liit.
Selle sõja bilansileht peab kord näitama mitte üksnes seda, kui suured on „tarkade pommide“ poolt tekitatud kahjud, vaid ka nende läbi päästetud ainelised ja vaimsed väärtused — õliallikatest demokraatia ja usuvabaduseni. „Shoki ja aukartuse“ hüpoteesi ümberristimine „jõu ja sabassörkijate“ hüpoteesiks peegeldab tõsist kahtlust Bushi valitsuse motiivide suhtes. Välismail näib see kahtlus olevat muutunud otse paaniliseks hirmuks ja esile kutsunud irratsionaalsusel piirnevaid massimeeleavaldusi.
Paraku näib, et seda kahtlust ja hirmu võib hajutada ainult (väljendudes asepresident Cheney sõnadega) Ameerika „kiire ja enesekindel“ võit.
Ameerika päevikust: „Kiire ja enesekindel võit“
Arvamus
TRENDING
