Nii lahastab briti tänapäeva loetavaim filosoof Roger Scruton maailmas üha enam hoogustuvat antiamerikanismi.
Ameerika-vastane viha ei vaja põhjendust, ta objektiks võib olla ükskõik kui naeruväärne ettekääne ja ta on valmis potentsiaalseid mõttekaaslasi nakatama nagu rõuged või Siberi katk. Tema kohta võiks kasutada psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi oskussõna — „argipäeva psühhopatoloogia“. Tegelikult kuulubki tänapäeva antiamerikanism kokku selliste patoloogilise massivaenu stereotüüpidega nagu antisemitism, baltlaste tembeldamine fashistideks või kristlaste hukkamõistmine uskmatutena.
Londoni ja Bostoni ülikoolide professor Roger Scruton avaldab kuukirja The American Spectator septembrinumbris lühiessee, milles ta siiski näeb üht olulist vahet antiamerikanismi ja antisemitismi vahel, kirjutades:
„Antiamerikanismil on midagi ühist antisemitismiga ja Lähis-Idas need kaks antipaatiat ongi ühte sulanud. Kuid neil on üks tähtis erinevus sellepoolest, et juhtivad Ameerika-vihkajad on ise ameeriklased. Tõsi, on olemas erandlikke juute, kes on antisemiidid... kuid Ameerika-vastased ameeriklased on ameerika ühiskonna normaalsed produktid“, kuna antisemiitlikud juudid on enamasti oma ühiskonna erandid. (TAS, September, lk 40.)
Scruton nimetab oma maad vihkavaid ameeriklasi „omamaisteks“ ehk „kodus-kasvanud USA-vastasteks“ (“indigenous Anti-Americans"). Nautides oma põhiseaduslikku õigust oma kodumaad vihata, ja kuulsust, mida see kaasa toob ülikoolilinnakuis või Hollywoodis, on need koduvillased vihkajad (nagu Noam Chomsky, Edward Said, Jane Fonda või Susan Sontag) praktikas ju „ehtsamad“ ameeriklased kui enamik meist.
Kodukootud massivaenu võib nimetada ka „huupi-vihaks“, kuna selle avaldusvormiks võib olla ükskõik milline — kasvõi täiesti huupi valitud — pahameel. See ei ole tõikadega põhjendatav ja — nagu Scruton ütleb — ega huupi-vihkaja sellest ei hooligi.
Ameerika-vastaste huupi-viha kujukamaid näiteid on kineasti Michael Moore’i film „Fahrenheit „9/11“, mis väidab, et aasta 2001 New Yorgi kaksiktornide hävitamine oli Bushi valitsuse poolt lavastatud. Siia kuulub ka kirjanik Susan Sontagi 9/11 kommentaar, et selle põrguliku tulemöllu „tõelised sangarid“ olid selle vallandajad — 19 araabia pilooti — mitte aga päästetööde ennastsalgav meeskond ega kolme tuhande tules hukkunu omaksed. On raske leida räigemaid vihapurskeid vana ausa Uncle Sami vastu. Scruton jätkab:
„Normaalne antipaatia põhineb võrdlusel. Sa hülgad, mis sulle ei meeldi, kuna see ei küüni su ootuste tasemeni, ja kartes seda, mis on „halvem“, valid selle, mis on „parem“. Kuid kodukootud antiamerikanism ei ole selline. See hülgab võrdlusi ja toitub ainult ühepoolsest vaenutundest... mis on tekkinud vaid su enda võõrandumisest, mitte kellegi teise süüteost. See ei ole mitte su ratsionaalne reageering millelegi välisele, vaid su enda sisemuse (automaatne) projitseering väljapoole. Seetõttu on see ülekantav (transferable). “
Kellelgi, kes elas sõjajärgseil aastail Saksamaal, ei saanud jääda tähele panemata, kuidas lööklause „Ami go home“ levis sealseil plankudel ja müüridel otsekui epideemia. Iroonliselt hakkasid ameeriklased just siis ellu viima Marshalli Plaani, kulutades miljardeid dollareid Saksamaa tööstuse ja majanduse taaasülesehitamiseks. Kuid veel iroonilisem on, et kui „amid“ tõesti koju läksid ja see plangukirjandus enam-vähem vaikselt välja suri Saksamaal, kolis vihkamine üle Ameerikassse. Siin nakatas see Ameerika-vaenuga pea kõik tähtsamad ülikoolid ja kolledzhid, rääkimata Hollywoodist, ja tungis peatselt üle riigipiiride teistesse maadesse.
Nüüd oleme näinud selle pisiku nakkuse ulatust — Saksamaalt Manhattanisse, Kopenhagenisse, Londonisse, Madriidi ja Amsterdami, kus pea kõikjal on aset leidnud Ameerika-vastased massimõrvad.
Kuid filosoof Roger Scruton lohutab meid vanatestamentliku õpetussõnaga:
„Kes sellest vihkamisest elavad, kalduvad sellest ka surema.“