Ühe diplomaadi äsjailmunud mälestusteos avab uusi perspektiive 15 aastat kestnud vaidluses selle üle, kellele kuulub au (või vähemalt suurem osa sellest) Külma sõja lõpule viimise eest. Teose autoriks on USA endine Moskva suursaadik Jack F. Matlock Jr. ning pealkirjaks vägagi ammendavalt „Reagan ja Gorbatshov: kuidas lõpetati Külm sõda“ (Random House). Ammendavalt — s.t. et viimses instantsis on küsimus ikka vaid selles: kummal neist kahest, Reaganil või Gorbatshovil, on suuremad teened Berliini müüri lammutamisel a. 1989?

Matlock jõuab ses küsimuses ebakonventsionaalsele järeldusele, mis irriteerib eriti prestiizhika Hooveri Instituudi vanem-kremlinoloogi (ja head Balti riikide tundjat) Arnold Beichmanit. Kuid enne selleni jõudmist paar sõna verbist „angazheerima“, millel on käesolevas debatis keskne koht.

Kedagi „angazheerima“ tähendab eelkõige kedagi aktiivselt suhtlema või tegutsema meelitama. Kuulus on Napoleoni lühike retsept lahingute võitmiseks: „On s’engage et puis, on voit“ ehk lihtsustatult: „Kõigepealt lööme sarved kokku ja siis vaatame, mis edasi saab.“ Nagu teame, võitis Napoleon selle deviisi all kõik lahingud — peale Waterloo. Suursaadik Matlock kirjeldab oma memuaaris, kuidas USA end. välisminister Henry Kissinger püüdis angazheerida Nõuk. Liitu ja Hiinat mitmesuguste diplomaatiliste demarshide ja lepingute abil, et vähendada tuumakonflikti ohtu, kuid et selle nn. „detaanti“-poliitika tulemused olid vaieldavad.
Arnold Beichman võtab Washington Times'is Kissingeri ja Nixoni detaantipoliitika terava kriitikatule alla, tõstes esile, et Ronald Reagani võimule tulekuga a. 1980 kõik muutus. Mis Reagan kohe oma esimesel ametiajal tegi oli see, et ta lõpetas kõik Kissingeri angazheerimis-püüdlused — kaubalepingud, sisutud tippkonverentsid, relvastuskontrollilepingute Nõuk. Liidu poolsete rikkumiste ignoreerimise ja nõuk. huvisfääri põlistamise Ida- ja Kesk-Euroopas. Kokkuvõttes: mida Kissingeri ja Nixoni detaant tegelikult tähendas, oli USA leebe (gracious) leppimine teisejärgulise kohaga maailma rahvaste peres (WT, 29. aug.).

Reagani esimene kahuripauk „üle Nõuk. Liidu käila“ oli tema Strateegilise Kaitsealgatuse (SDI) väljakuulutamine a. 1983. See oli märguandeks, et USA ei poolda Kissingeri angazheerimis-poliitikat Nõuk. Liidu suhtes. Kolm aastat hiljem toimus nn. „jala maha panek“ Reykjavikis, kus Reagan ütles kategoorilise „ei“ Gorbatshovi ettepanekule sõlmida uus relvastuskontrollileping. Seega oli USA loobunud sümboolsetest zhestidest ja asunud Nõuk. Liitu kohtlema selle „kurjuse impeeriumina“, mida ta tegelikult oli. Nõuk. Liitu ja kogu Ida-Euroopat valdas nüüd aga juba Hirvepargi meeleolu, mis tõukas ümber Berliini müüri ja tõi taasiseseisvumise miljonitele a. 1991.

Kes siis ikkagi võitis Külma sõja?

Suursaadik Matlock ütleb, et „kõik võitsid, kaasa arvatud Nõuk. Liit.“ Arnold Beichman ei ole sellega nõus. Oma retsensioonis suursaadiku memuaarile rõhutab ta, et nii nagu Esimeses ja Teises maailmasõjas olid kindlad võitjad ja kaotajad, nii tuleb näha ka Külma sõda. Kaotajaks olid ilmselgelt kommunism ja Nõuk. Liidu Ida-Euroopa impeerium.

Ja võitjaks oli — demokraatia.

Arvamus

TRENDING