Washington Post'is märkis kolumnist Jackson Diehl hiljuti, et Tshehhi Vabariigi president, kirjanik Vaclav Havel siirdub tuleva aasta algupoolel erru ning temaga kaob Euroopa poliitiliselt areenilt üks terve sugupõlv unikaalseid poliitikuid. Havel kuulub nimelt nende nõukogude-vastaste dissidentide esiritta, kes taastasid Ida-Euroopa maades demokraatia veretult ehk nn. „sametrevolutsiooniga“ pärast Moskva võimu kokkuvarisemist. Need olid enamasti teadlased, kirjanikud ja professorid. Diehl nimetab seda „1989. aasta lennuks“, mis vastab meie „laulva revolutsiooni lennule“.

„Viisteist aastat tagasi,“ kirjutab kolumnist, „olid nad tagakiusatavateks ikonoklastideks, kes elutsesid viletsais kortereis või vanglais, teenisid eluülalpidamist mustatöölistena ning püüdsid levitada oma visionaarseid ideid revolutsioonist ja inimõigustest põrandaalustes väljaannetes. Siis aga (1989) said neist nagu üleöö presidendid, välisministrid, parlamendi enamusrühmade liidrid ning isegi kaitse- või luureala ülemad.“

Nentides, et nüüd on nad enamasti kõik jälle tagasi oma professoritoolidel või kirjutuslaua taga, lisab Diehl: „Läänes on vähe neid inimesi, kes oleksid läbi teinud samasuguse poliitilise tähelennu.“ (WP, 27. mai.) See tähendab õigupoolest: kellel oleksid võrreldavad kogemused võitluses niihästi kommunismi vastu kui ka demokraatia poolt. Sarnasus Eestiga on märkimisväärne. Meie „1989. aasta ehk 'laulva revolutsiooni' lend“, kuhu kuulusid kadunud Jüri Kukk, Mart Laar, Enn Tarto, Mart Niklus, Tunne Kelam ja palju teisi, ei ole küll ehk samal määral poliitiliselt areenilt välja löödud, kuid viimase presidendivalimise ning sellele järgnenud valitsuskriisiga on ta kaotanud suure osa oma moraalsest autoriteedist.

Eesti kuulub nüüd üldjoontes samasse kategooriasse kui kogu postsotsialistlik Euroopa, kus pärast eksperimenteerimist „uuega“ on toimunud tagasilangus „vanasse“, st. külma sõja aegsesse rutiini. Selles domineeriva „professionaalsete poliitikute“ klassi formatiivseks kogemuseks on aga olnud mitte nagu dissidentidel visioon õiglasest rahvavalitsusest ja inimõigustest, vaid käsumajandus ja nepotism (onupojapoliitika — toim.).

Üheaegselt selle tagasilangusega idas kerkis Läänes esile nn. „kolmanda tee“ idee. See pidi ühendama heaoluriigi hüved turumajanduse eelistega. Tegelikult on „kolmas tee“ osutunud endiseks riigikeskseks „lapsehoidja valitsuseks“ (nanny government), mis ei ole suutnud edendada majanduskasvu, alandada makse ega vähendada tööpuudust, nagu ta algselt lubas.

Kõigis Lääne suurriikides on „kolmanda tee“ vasakpoolsed valitsused kandepinda kaotamas samal ajal, kui parempoolsete populaarsus on tõusuteel. Selles on neile toeks ja mõttekaaslaseks ei keegi vähem kui Tshehhi Vabariigi president ja Jackson Diehl'i järgi kuulsusrikka 1989. aasta lennu „viimne mohikaanlane“ Vaclav Havel. Ühena vähestest on Havel läbi näinud „kolmanda tee“ hingesuguluse vähearenenud maadega. Vaclav on ütelnud:

„Kolmas tee on tee kolmandasse maailma“.

Ajaloo iroonia seisneb selles, et nüüd, kus Lääs on pöördumas paremale, on Ida-Euroopas toimunud tagasilangus vasakule. Ja et needsamad postsotsialistlike riikide juhid, kes on ametist välja tõrjunud oma maade 1989. aasta vabadusvõitlejate lennu, on nüüd innukad Läände integreerujad. Nemad juhivad nüüd oma maade sisseastumist Euroopa Liitu ja NATOsse.

See ajaloo iroonia ei tarvitse olla traagiline. Integreerumine on pikaajaline protsess. Eesti ühiskonnal tuleb harjuda poliitiliste tsüklite ja koalitsioonide vaheldumisega. Miski ei takista kombinatsiooni esilekerkimist, kus „laulva revolutsiooni“ paremik töötab koos eurokraatide paremikuga. Lootkem nii.

Ajalugu on täis pööranguid, millest enamik on etteaimamatud.

Arvamus

TRENDING